Millal te viimati Edgar Savisaarega rääkisite?
See võis olla aastal 2016, kui me viimati pikalt vestlesime. See oli päev enne seda, kui Savisaar mind fraktsioonis tulutult maha üritas hääletada. Ütlesin talle, et ära tee midagi, mis kaotab sõpru ja tekitab vaenlasi. Pärast seda olen teda vaid sünnipäeval õnnitlenud, kuid mitte enam südamest südamesse rääkinud.
Kui teie elukaaslane Teet Soorm kuriteokahtluse sai, siis te ütlesite, et ajakirjandus pole teie vastu kunagi vaenulikum olnud. Kas meedia halastamatus tuli teile teie kogemusi arvesse võttes tõesti üllatusena?
Olen kohtunud ajakirjanikega ja küsinud, miks nad nii käituvad. Ma ju tean, kes nad reaalselt on, ja mõtlesin, mis ma ikka nuputan. Et küsin otse välja. Aga ma pole vastust saanud.
See ajakirjanduse reaktsioon tuli tõepoolest üllatusena. Olen olnud poliitikas aastakümneid ja alati ajakirjanikega läbi saanud. Harva tehti mulle asjatult liiga.
Mis tunded tekivad, kui loete pealkirju nagu “Kadri Simson tuli vastuvõtule oma kriminaaluurimise all oleva elukaaslasega” ja “Minister saabus valitsuse õhtusöögile uurimise all oleva kaaslasega”?
Ma leian, et need pealkirjad pole julmad minu, vaid Teedu vastu. Ma väga loodan, et tema senisele tööle järgneb 20 aastat tööd, mil ta saab sellised pealkirjad elust maha pesta. Nüüd on ta justkui ära märgistatud, kuigi vaidleb alles kahtlustuse sisu üle ja nii mõnigi kahtlus on äragi langenud.
Ütlesite, et jagatud mure on pool muret. Eeldan, et see kahtlustus on mure, mida te elukaaslasega mingil määral jagate.
Teet sai kahtlustuse möödunud aastal. Mäletan, et mina pidin samal ajal just selle teadmisega minema Brüsselisse ministrite nõukogu juhtima. See ei olnud lihtne.
Nüüd on see midagi, mis päevast päeva meid saadab. See pole minu arust normaalne, et inimene saab kahtlustuse ja see kestab ja kestab.
Kas te olete arvestanud, et see võib nii jätkuda aastaid?