/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
Kui heita pilk majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni minevikku, siis leiab sealt palju valusaid kaotusi, millest hoolimata on Simson jõudnud karjääri haripunkti. Kibestunud opositsiooni poliitbroilerist on järsku kujunenud valitseva erakonna üks mõjukamaid inimesi. Minister tunnistab isegi, et tihti saabub suurim tõus pärast madalseisu.
Kuid elu kõrgaega võivad samuti iseloomustada ränkrasked katsumused: elukaaslase kahtlustus kuriteos ja kriitikalaviin iga tema liigutuse kohta on saanud igapäevaseks. Pärnut soosivad rahapajad, vaguniäri Venemaaga, sigade toetusraha, umbusaldus riigikogus – paistab, et ei möödu kuud, mil tema nimega ei seostuks mõni suurem skandaal.
Selle kõige taustal ei paistagi nii üllatav, et eelmisel aastal oli Simson valmis kõigest eelmainitust Pärnu linnapea koha nimel loobuma.
Praegune Keskerakond pole see, mis ta oli kümme aastat tagasi, ja kümne aasta tagune erakond polnud see, mis ta oli 20 aastat tagasi. Erakonna siseelu ja põhimõtted võivadki muutuda üsna kiiresti.
2005. aastal oli meie programmis kirjas, et toetame Rail Balticut ja Euroopa Liitu. Olime siis valitsuseski. Kuid sealt edasi see pikk opositsiooniaeg mõjus meile raskelt. Oleksime samamoodi jätkanud, oleksime hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks ja miski poleks meid valitsusse viinud. See muutus oli suisa ainuõige lahendus.
Ei! Siis tuli mustemast mustem periood. Mind üritati fraktsiooni esimehe kohalt maha võtta, kuigi ma polnud midagi valesti teinud ja, mis veel hullem, raskeks tehti elu neil, kes mind toetasid. See oli tõesti väga-väga raske aeg. Seal ei tundunud mitte miski võiduna. Oli vaid kaotus. Kui mõni meeskonnast oleks tollal öelnud, et mina enam ei suuda ja lähen ära, oleks kõik kokku kukkunud.
Kuid lõpuks tuli võit juba alla aasta pärast.Tagantjärele mõeldes oli see kõik millekski vajalik. Vist peab paika ütlus, et kõige pimedam on enne koitu.
Arvan, et igal erakonnal on sellisest uudisest kuuldes kurb meel. Erakonnana saame teha vaid nii palju, et sellised inimesed peavad üldjuhul lahkuma, ja oma hea nime taastada, juhul kui nad tõesti pole süüdi.
Sest me oleme Tallinnas ainuvõimul. Paratamatult langeb Tallinna asjadele pea kümme korda suurem tähelepanu. Ja iga linnaametnik, kes Tallinnas töötab, läheb meie arvestusse. See ainuvõim toob ainuvastutuse. Seda koormat me kanname. Mitte et me ei tahaks seda kanda, kuid peame arvestama, et see võib tuua ka negatiivset tähelepanu.
See võis olla aastal 2016, kui me viimati pikalt vestlesime. See oli päev enne seda, kui Savisaar mind fraktsioonis tulutult maha üritas hääletada. Ütlesin talle, et ära tee midagi, mis kaotab sõpru ja tekitab vaenlasi. Pärast seda olen teda vaid sünnipäeval õnnitlenud, kuid mitte enam südamest südamesse rääkinud.
Olen kohtunud ajakirjanikega ja küsinud, miks nad nii käituvad. Ma ju tean, kes nad reaalselt on, ja mõtlesin, mis ma ikka nuputan. Et küsin otse välja. Aga ma pole vastust saanud.
See ajakirjanduse reaktsioon tuli tõepoolest üllatusena. Olen olnud poliitikas aastakümneid ja alati ajakirjanikega läbi saanud. Harva tehti mulle asjatult liiga.
Ma leian, et need pealkirjad pole julmad minu, vaid Teedu vastu. Ma väga loodan, et tema senisele tööle järgneb 20 aastat tööd, mil ta saab sellised pealkirjad elust maha pesta. Nüüd on ta justkui ära märgistatud, kuigi vaidleb alles kahtlustuse sisu üle ja nii mõnigi kahtlus on äragi langenud.
Teet sai kahtlustuse möödunud aastal. Mäletan, et mina pidin samal ajal just selle teadmisega minema Brüsselisse ministrite nõukogu juhtima. See ei olnud lihtne.
Nüüd on see midagi, mis päevast päeva meid saadab. See pole minu arust normaalne, et inimene saab kahtlustuse ja see kestab ja kestab.