Kadri Simson: Selline ajakirjanduse reaktsioon tuli tõepoolest üllatusena

Simson usub, et praegu võib olla tema elus küll raske aeg, aga on olnud keerulisemgi. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui heita pilk majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni minevikku, siis leiab sealt palju valusaid kaotusi, millest hoolimata on Simson jõudnud karjääri haripunkti. Kibestunud opositsiooni poliitbroilerist on järsku kujunenud valitseva erakonna üks mõjukamaid inimesi. Minister tunnistab isegi, et tihti saabub suurim tõus pärast madalseisu.

Kuid elu kõrgaega võivad samuti iseloomustada ränkrasked katsumused: elukaaslase kahtlustus kuriteos ja kriitikalaviin iga tema liigutuse kohta on saanud igapäevaseks. Pärnut soosivad ­rahapajad, vaguniäri Venemaaga, sigade toetusraha, umbusaldus riigikogus – paistab, et ei möödu kuud, mil tema nimega ei seostuks mõni suurem skandaal.

Selle kõige taustal ei paistagi nii üllatav, et eelmisel aastal oli Simson valmis kõigest eelmainitust Pärnu linnapea koha nimel loobuma.

Keskerakonna viimased aastad on olnud kahtlemata muutuste nägu. Kuid teie olete ju selle erakon­naga juba üle 20 aasta. ­Seega suurema osa karjäärist olete olnud nii-öelda vana Keskerakonna truu liige. Kui neid muutusi nii väga vaja oli, siis kuidas te selle kõigega nii kaua üldse samastuda saite?

Praegune Keskerakond pole see, mis ta oli kümme aastat tagasi, ja kümne aasta tagune erakond polnud see, mis ta oli 20 aastat tagasi. Erakonna siseelu ja põhimõtted võivadki muutuda üsna kiiresti.

2005. aastal oli meie programmis kirjas, et toetame Rail Balticut ja Euroopa Liitu. Olime siis valitsuseski. Kuid sealt edasi see pikk opositsiooniaeg mõjus meile raskelt. Oleksime samamoodi jätkanud, oleksime hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks ja miski poleks meid valitsusse viinud. See muutus oli suisa ainuõige lahendus.

Kui te 2015. aasta lõpul Edgar Savisaare vastu erakonna esimeheks kandideerisite ja kaotasite, kas teil tekkis juba siis mingisugunegi lootus, et asjalood võivad tulevikus olla teisiti?

Ei! Siis tuli mustemast mustem periood. Mind üritati fraktsiooni esimehe kohalt maha võtta, kuigi ma polnud midagi valesti teinud ja, mis veel hullem, raskeks tehti elu neil, kes mind toetasid. See oli tõesti väga-väga raske aeg. Seal ei tundunud mitte miski võiduna. Oli vaid kaotus. Kui mõni meeskonnast oleks tollal öelnud, et mina enam ei suuda ja lähen ära, oleks kõik kokku kukkunud.

Kuid lõpuks tuli võit juba alla aasta pärast.Tagantjärele mõeldes oli see kõik millekski vajalik. Vist peab paika ütlus, et kõige pimedam on enne koitu.

Kui loetleda viimaste aastate korruptsioonijuhtumeid, on neist väga paljud seotud just Keskerakonnaga. Alles hiljuti Narva volikogus väidetavalt toiminguõigustest üle astunud liikmed olid teie erakonna fraktsioonist (intervjuu järel astusid nad erakonnast välja, M. L.). Kui piinlik on nende uudiste kontekstis enda erakonna nime näha?

Arvan, et igal erakonnal on sellisest uudisest kuuldes kurb meel. Erakonnana saame teha vaid nii palju, et sellised inimesed peavad üldjuhul lahkuma, ja oma hea ­nime taastada, juhul kui nad tõesti pole süüdi.

Võib-olla teen teile liiga, aga kui ma need korruptsioonikahtlustused ja -süüdistused kokku loeksin, siis arvatavasti oleks teie erakond selles arvestuses teistega võrreldes päris kõrgel kohal, kui mitte liider. Miks te arvate, et see nii on?

Sest me oleme Tallinnas ainuvõimul. Paratamatult langeb Tallinna asjadele pea kümme korda suurem tähelepanu. Ja iga linnaametnik, kes Tallinnas töötab, läheb meie arvestusse. See ainuvõim toob ainuvastutuse. Seda koormat me kanname. Mitte et me ei tahaks seda kanda, kuid peame arvestama, et see võib tuua ka negatiivset tähelepanu.

Millal te viimati Edgar Savisaarega rääkisite?

See võis olla aastal 2016, kui me viimati pikalt vestlesime. See oli päev enne seda, kui Savisaar mind fraktsioonis tulutult maha üritas hääletada. Ütlesin talle, et ära tee midagi, mis kaotab sõpru ja tekitab vaenlasi. Pärast seda olen teda vaid sünnipäeval õnnitlenud, kuid mitte enam südamest südamesse rääkinud.

Kui teie elukaaslane Teet Soorm kuriteokahtluse sai, siis te ütlesite, et ajakirjandus pole teie vastu kunagi vaenulikum olnud. Kas meedia halastamatus tuli teile teie kogemusi arvesse võttes tõesti üllatusena?

Olen kohtunud ajakirjanikega ja küsinud, miks nad nii käituvad. Ma ju tean, kes nad reaalselt on, ja mõtlesin, mis ma ikka nuputan. Et küsin otse välja. Aga ma pole vastust saanud.

See ajakirjanduse reaktsioon tuli tõepoolest üllatusena. Olen olnud poliitikas aastakümneid ja alati ajakirjanikega läbi saanud. Harva tehti mulle asjatult liiga.

Mis tunded tekivad, kui loete pealkirju nagu “Kadri Simson tuli vastuvõtule oma kriminaaluurimise all oleva elukaaslasega” ja “Minister saabus valitsuse õhtusöögile uurimise all oleva kaaslasega”?

Ma leian, et need pealkirjad pole julmad minu, vaid Teedu vastu. Ma väga loodan, et tema senisele tööle järgneb 20 aastat tööd, mil ta saab sellised pealkirjad elust maha pesta. Nüüd on ta justkui ära märgistatud, kuigi vaidleb alles kahtlustuse sisu üle ja nii mõnigi kahtlus on äragi ­langenud.

Ütlesite, et jagatud mure on pool muret. Eeldan, et see kahtlustus on mure, mida te elukaaslasega mingil määral jagate.

Teet sai kahtlustuse möödunud aastal. Mäletan, et mina pidin samal ajal just selle teadmisega minema Brüsselisse ministrite nõukogu juhtima. See ei olnud lihtne.

Nüüd on see midagi, mis päevast päeva meid saadab. See pole minu arust normaalne, et inimene saab kahtlustuse ja see kestab ja kestab.

Kas te olete arvestanud, et see võib nii jätkuda aastaid?