Häma korraldatud jäätmeveo ümber

Romek Kosenkranius. Foto: PP

Pärnakas Naali-Marie Liivrand on tegus ja erakordselt võitlushimuline inimene. Tundub, et pahatihti ei saa vanaproua ise ka aru, millega ta täpselt ”võitleb” ja miks ta üldse võitluskeerisesse sattus. Eriti puudutab see tema viimase aja keskkonnaalaseid etteasteid meedias. Et veidigi talle selles teemas abiks olla, selgitan Pärnu linna korraldatud jäätmeveo põhimõtteid.

Hakatuseks soovitan kõigil kodanikel, kes näevad korraldatud jäätmeveos ”röövkapitalismi” (ja neilgi, kes tonte ei näe), minna keskkonnaministeeriumi kodulehele http://www.envir.ee/1100028 ja lugeda artiklit korraldatud jäätmeveo eesmärkidest ministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialisti Ulvi-Karmen Mölleri sulest.

Artikli sissejuhatusest saame teada, et korraldatud jäätmeveo eesmärk on siduda kõik jäätmevaldajad ühtsesse jäätmekäitlussüsteemi. Sellega väheneb Eesti metsaaluste prahistamine, võõraste/avalike prügikastide (vale)kasutamine ehk prügijäneste tegevus, jäätmete ahjus/lõkkes põletamine ja muu negatiivne Eesti prügikäitlemise kultuuris, mis keskkonnakaitsjate hinnangul on lausa keskkonnavaenulik.

Müüdid korraldatud jäätmeveo kohta

 Pärnus on korraldatud jäätmeveo printsiibi rakendamine aastaid veninud, kuna riigihanked takerdusid esialgu prügiveofirmade algatatud kohtuvaidlustesse. Sedasi venitati tänavu augustini, kuid praeguseks on leping sõlmitud ja korraldatud jäätmevedu Pärnu linnas hakkab toimima 1. novembrist k.a.

Jäätmeseaduse § 69 lg 1 ütleb selgesti, et jäätmevaldaja loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest.

Ragn-Sellsi jäätmeluba hakkab kehtima 1. novembrist 2011 ja sellest kuupäevast on kõik Pärnu linna jäätmevaldajad seaduse alusel süsteemiga liidetud.

Jäätmevaldaja on seaduse mõistes jäätmetekitaja või muu isik, kelle valduses on jäätmed. Jäätmevaldaja on korteriühistugi, selle puudumisel aga omanik, kelle kinnisasjal asub suvila, elu- või äriruum.

Ragn-Sellsi saadetud leping ei ole hirmutamiseks, vaid on täielikult seadusega kooskõlas, selle alus on jäätmeseadus ja Pärnu linna ning Ragn-Sellsi vahel riigihankemenetluses sõlmitud leping.

Lepingutingimus, et olmejäätmete tühjendamise minimaalne sagedus on kord 28 päeva jooksul, tuleneb samuti jäätmeseadusest, mille § 71 lg 2 p 2 kohustab jäätmetest tervisele ja keskkonnale tuleneda võiva ohu vältimiseks korraldama olmejäätmete regulaarset vedu tiheasustusalalt vähemalt kord nelja nädala jooksul.

Vastavalt elanike individuaalsele jäätmetekkele (sortimine, kompostimine) on Pärnu linn andnud jäätmehoolduseeskirjas võimaluse valida oma majapidamisele optimaalseim jäätmemahuti. Eramute elanikele on standardina lepingus välja pakutud 140-liitrine konteiner tühjendussagedusega iga 28 päeva tagant.

Osa kodanikke on väitnud, et neil ei teki kuus 140 liitrit jäätmeid, ja just seetõttu näeb Pärnu linna jäätmehoolduseeskiri ette võimaluse koguda oma prügi kuni 50-liitrisesse prügikotti ja anda see kotike ära iga 28 päeva järel.

Väide, et majapidamises ei teki üldse prügi, on absurdne. Igas elamises tekib kuu aja vältel mingit prügi ja see tulebki ära anda, selle asemel et matta peenarde vahele maa sisse, põletada või õhtupimeduses metsa alla või naabrimehe konteinerisse sokutada.

Plastpakendid saab ära anda tasuta pakendikonteineritesse või panditagastuse eest, nende üleandmise kohustust Ragn-Sellsile kodanikel ei ole. Keelatud on plastpakendi põletamine, seega on täiesti vale Naali-Marie Liivranna väide, nagu peaks tarbija maksma kinni plastpakendi prügiveokuludki.

Väljamõeldiste valdkonda saab liigitada ka väite, nagu ”keegi” oleks linnakodanike selja taga leppinud jäätmeveofirmaga kokku neile ainuõiguse andmise ja kodanikel puudus valikuvõimalus.

Korraldatud jäätmeveo konkursi korraldamisel ja veo rakendamisel Pärnus lähtutakse Eesti Vabariigi riigikogus 28. jaanuaril 2004 vastu võetud jäätmeseadusest. Pärnu linnavolikogu kiitis heaks – riigikogus kehtestatud jäätmeseaduse alusel – 18. märtsil 2010 Pärnu linna jäätmehoolduseeskirja. Selle alusel korraldati linna kahes piirkonnas jäätmeveo riigihange.

Tõsi, riigihange ehk veofirma valimine toimus linnakodanike esindusorgani ehk volikogu volituse alusel, sest kõik 13 000 kinnistuomanikku seaduses ettenähtud riigihanget ühiselt korraldada ei saaks. Riigihanke dokumentidega saab iga asjast huvitatud kodanik tutvuda linnavalitsuses.

Riigihanke tulemusena pakkus Ragn-Sells selliseid hindu, mis on praegustest letihindadest – mõne konteineriliigi puhul – kolm kuni neli korda madalamad. Just jäätmeveo tariifide suurem hinnalangus on kõigi prügiveoga liitunud linnakodanike võit ja selle eeldus on üldine seaduslik kohustus liituda jäätmeveoga.

Pärnu linna korraldatud jäätmevedu ei ole kindlasti jäätmekäitleja monopol. Monopol tekib siis, kui ettevõtja positsioon võimaldaks tal tegutseda sellel turul konkurentidest sõltumatult. Kõnealusel juhul andis linnavalitsus Ragn-Sellsile konkursi korras kaheks aastaks ainuõiguse tegutseda kahes linna veopiirkonnas. Konkurss tähendab seda, et ettevõtja ei saa oma tingimusi dikteerida.

Teenuse hind on kindlaks määratud jäätmehoolduseeskirjaga ning Pärnu linna ja Ragn-Sellsi vahel sõlmitud lepinguga, mida ainuõiguse kehtimise perioodil ei saa vedaja oma tahtmist mööda muuta.

 Vale väide

Väide, et Eesti riigi kodanikud maksavad kinni prügiveo kulud, et Rootsi ettevõte saaks tasuta kütte näol oma jäätmepõletustehases toota energiat, mille ta müüb kasumiga tagasi Eesti elanikele, on samuti vale. Korraldatud jäätmeveo konkursi üks tingimusi on, et Pärnu veopiirkondades kogutud segaolme- ja suurjäätmed ladestatakse OÜ Paikre prügilas Põlendmaal.

Arvestades, et vastavalt keskkonnatasude seadusele laekub 75 protsenti segaolmejäätmete ladestamise saastetasust jäätmete päritolukoha kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse jäätmehoolduse arendamiseks, saabki Pärnu linn märkimisväärse osa olmejäätmete ladestustasust otseselt tagasi.

Osa sellest rahast katab näiteks kulutused ohtlike jäätmete käitlemisele (elanikele on teatavasti ohtlike jäätmete äraandmine tasuta Raba 39 jäätmejaamas) ja osa avalike jäätmepunktide haldamisele. Paraku kulub endiselt suuri summasid ka linna avalike parkide ja metsaaluste koristamisele sinna ebaseaduslikult ladestatud jäätmetest.

Korraldatud jäätmeveost vabastamine

Korraldatud jäätmeveo kohustusest saab taotleda vabastust, saates Pärnu linna kodulehelt www.parnu.ee prinditud ja täidetud avalduse linnavalitsuse majandusosakonnale. Vabastus antakse erandkorras kinnistule, kus ei ole elutegevust (kinnistul puudub elukõlblik hoone, maja on kasutusest väljas).

Kui majandusosakond on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Kuna jäätmeseadus paneb omavalitsusele kohustuse kohapeal kontrollida, kas vabastamise asjaolud on tõesed ja vabastamist võimaldavad (kinnistu hoonestamata, elamiskõlbmatu maja), on vabastuse saamise protsess ajamahukas.

 Et vältida tühisõiduarvete saamist, peab jäätmeveopäeval olema jäätmemahuti (konteiner või jäätmekott) paigutatud jäätmeveokile ligipääsetavasse kohta tasasele kõvale alusele.

Käsitsi teisaldatavad kogumismahutid tuleb paigutada selliselt, et jäätmeveok pääseks takistamata (värav lukust avatud, lumi lükatud, tee sõidukitest vaba) vähemalt kümne meetri kaugusele mahutist.

Samuti ei tohi mahutisse olla paigutatud sinna sobimatuid jäätmeid. Jäätmehoolduseeskirja nõuete täitmisel ei ole Ragn-Sellsil alust tühisõiduarvet esitada.

Maamaksu asemele heakorramaks?

Naali-Marie Liivrand teeb oma artiklis ettepaneku, et kodanike maamaksust kaetaks kõik kulud, mis on vajalikud linna kommunaalmajanduse korraldamiseks.

Kardan, et niisugune ettepanek paljudele linnakodanikele praegu ilmselt ei meeldi, kuna maamaksu peaks siis mitu korda tõstma.

Võtame kokku osa Pärnu linna kommunaalkuludest: aastas kulub tänavavalgustusele ligi 350 000 eurot, tänavate koristamine võtab veel 250 000 eurot ja avalike alade hoolduse summa on suurusjärgus 300 000 eurot, avalikus linnaruumis jäätmekäitlusele kulub aastas 75 000 eurot.

Ainuüksi talihooldus neelas tänavu talvel umbes miljon eurot. Seega on linna kommunaalmajanduse säästuaja – just säästuaja, sest linna kommunaalmajanduse kulusid on kolmandiku võrra kärbitud ja seda tunneb omal nahal iga linlane – korraldamiseks juba umbkaudu kaks miljonit eurot, millele Liivranna ettepanekul lisanduksid veel tasuta prügiveo korralduskulud.

Samal ajal on majaomanike maamaksu osa tänavu suurusjärgus 575 000 eurot ja 2013. aastast, kui koduomanikud maamaksust vabastatakse, langeb kodanike maamaksu osa 172 000 euroni.

See tähendab, et kodanike maamaksust ei suudetaks nagunii kõiki linna avaliku ruumi kommunaalkulusid katta ja maamaksu ümbernimetamine heakorramaksuks oleks vaid kosmeetiline muudatus.

Kui Liivrand peab silmas heakorramaksu, mis tõesti on proportsioonis linnaruumi tehtavate reaalsete kuludega, siis see ettepanek on kaalumist väärt ja kui linnakodanikele see idee sobib, peame asja riigikokku seadusmuudatuseks viima.