Raamatuarvustus: Natsidest vanavanemate elutee

Katarina Baeri teose “He olivat natseja” tõlkis eesti keelde Koidu Raudvere ja välja andis Post Factum.

FOTO: Kirjastus Post Factum

Soome suurlehe Helsingin Sanomate kultuuri­toimetuse juhataja Katarina Baer on võtnud ette põhjaliku uurimistöö, et selgitada oma vanavanemate Ortrud ja Gerhard Baeri eluteed. Ennekõike otsib ta põhjusi, miks mõlemast said aktiivsed natsid, kuigi sõna “aktiivne” kasutaksin teatud reservatsiooniga.

Kui suudate lugeda raamatut nii, et viskate kogu selle natsivärgi kõr­vale, on “Nad olid natsid” puhul tegemist üsna huvitava elulooraamatuga. Käsitlemist leiab mitmeharulise baltisaksa suguvõsa lugu läinud sajandi esimesel poolel. Peale pereasjade leiab õige ohtralt kirjel­dusi tollasest eluolust, mis aitab mõista nende inimeste otsuseid ja tegusid. Juttu on Eestistki ja Lätist, kus elas Baeride sugulasi, ent põhiliin on seotud Saksamaa ja sealsete poliitiliste muutustega.

Ma ei ole päris kindel, kas autor suudab endale lõpuni selgeks teha, miks tema vanavanemad liitusid natsionaalsotsialistidega, ehkki sellest saab kenasti aimu vanaisa kirjadest. Ortrud ja Gerhard, kes olid näinud esimese maailmasõja järgset kaost ja majanduse allakäiku Saksamaal, ­tervitasid Hitleri võimuletulekut, kuna too oskas taastada saksa rahva usu endasse. Versailles’ ahistavad lepingud heideti kõrvale, rahvas tõusis ­jalule. Gerhard uskus füürerisse isegi veel siis, kui teise ilmasõja lõpptulemus oli käega katsuda.

Gerhardist sai mutrike natsimasinavärgis, aga just need mutrikesed, kui nad sõja üles elasid, kannatasid kõige rohkem denatsifitseerimise läbi ajal, kui hoopis suurema kaliibriga parteikaaslased jäid puutumata. Gerhard aga langes Itaalia partisani kuulidest.

Natside võimuletuleku järel algas Gerhardi parteikarjäär. 1934 sai temast partei kvartalijuhataja ja millalgi hiljem rajoonijuhataja, mis oligi kogu lend. Sõtta võeti inseneri haridusega mees leitnandina ja tema ülesanne oli korraldada õhujõududes sidet, mistõttu tal polnud asja eesliinile. Ülemleitnandiks ülendati ta alles sõja lõpu poole ja ­vähesed autasudki ei näita osalemist ajalukku läinud lahingutest. Kas raamatu kirjutaja vanavanemad olid natsirežiimiga kaasajooksikud või kohanejad? Mulle jäi mulje pigem kohanejatest just tagasihoidliku karjääri tõttu. Vanaisa parteipileti number oli seitsme­kohaline, kuid ta võeti selle ridadesse ajal, mil ametlikult NSDAPsse vastu­võttu ei toimunud.

“Nad olid natsid” lugemisel ei saanud ma lahti uitmõttest, et kuidas ­suhtuksime raamatusse, mille pealkiri oleks “Nad olid kommunistid” ja kus keegi üritaks lahti kirjutada, miks tema vanavanemad olid punased. Oma ­olemuselt olid natsid ja kommunistid kaksik­vennad, Hitleri-Saksamaal ja Stalini Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidul oli palju sarnast, eriti elukorralduses. Saksamaal astuti Jung­volki, siis Hitlerjugendisse, tütarlapsed Bund Deutscher Mädelisse (Saksa tütarlaste liit), seejärel NSDAPsse, noormehed SSi. NSVLis oldi oktoobrilapsed, pioneerid, komsomolis, seejärel astuti NLKPsse, kuuluti ametiühingusse. ­Muide, huvitav seik, et nii Saksamaal kui NSVLis kuulus parteisse pea kümme protsenti täiskasvanud elanikest.

Ülesehituselt ühesugused olid NSVLi ja Saksamaa spordispar­taki­aadid, parteikongressid ja pühade­aegsed meeleavaldused. NSDAPsse ja NLKPsse kuulumist saab põhjendada ühtmoodi: nii oli vaja. Katarina Baeri “Nad olid natsid” on hea lektüür, tõmbamaks paralleele kahe diktatuuri­režiimi vahel, kus lõpuks jäi kaotajaks rahvas.

“Nad olid natsid”

Autor Katarina Baer;
tõlkija Koidu Raudvere;
ilmumisandmed: Post Factum, 2018, Tallinn;
lehekülgi 358;
originaali pealkiri: “He olivat natseja”.

Tagasi üles