Ohtlik loom see iseloom

Foto: Andres G. Adamson

Kui Aigi oma ­korterist väljub, püüavad naabrid teha näo, et neil on palju tegemist. Kui Aigi teretab, kostab: “Oh sa aeg, näe, ei märganudki, sina ka siin! Olin nii oma mõtetes”. Aigi muigab.

Muie on tema kaaslane olnud pikemat aega. Muie peaks igati mõista andma, et ta saab kõigest aru ega ole vaja tema ees teeselda. Sülitamine üle õla või lausa mõnele objektile on Aigi viimase aja harjumus. See tuleb siis, kui ta tunneb, et muigamisest jääb väheks.

Kui Aigi vanast korterist välja kolis, lootis ta uues puhtamat ­õhku. Inimeste mõttes. Vanas ­kohas häiris teda sosistamine. Kord kuulis ta küsitavat: “Mis tal viga on?” Aigi astus lausekese suust lasknu juurde, muigas ja päris ­sõjakalt-irooniliselt: “No mis mul siis viga on, sa isehakanud hoovitohter?” Rünnatu taganes ja läks nobedalt oma teed, teised grupis tegid sedasama. Aigi astus, pea püsti ja lõug tõstetud, oma teed. “Mina ja maailm,” kuulis ta selja tagant.