Janne Ristimets: Tantsukunsti hinnatakse välismaal teisiti

Pärnu moedisainer Karin ­Sülluste lõi konkursi ­tarbeks ­lastele sinimustvalged lavarõivad. Foto: Daniel Stojanoski

Auditooriumi esiridades istuvad pisar­silmil heldinud emad, ­näpus juukselakk ja videokaamera. Nende pilk on suunatud suurele lavale, mille kardinate taga peidus kunstripsmete ja kontskingadega üheksa-aastased tütred. Samal ajal jätkub kõrvalsaalis missivõistlus. Närvilistest mammadest mööduvad trofeedega lapsevanemad, kelle käevangus tupeeritud tuka ja sädelevate kleitidega pesamunad.

Seda päriseluetendust silmab kõrvalt punajuukseline tantsuõpetaja. Ta jälgib noori tantsijaid ja emotsionaalseid emasid-isasid, heidab seejärel pilgu oma kasvandikele ja nende sinimust­valgele lavariietusele ja ta suunurgad vajuvad alla.

“Aga Janne, meil läks kõik ju väga hästi,” kostab selja tagant, mille järel õpetaja pisarsilmi ­tüdrukut kallistab. Keegi võõras olevat liftiski tantsuneiudelt küsinud, millist kohta püüdma sõideti. “Me ütlesime, et tulime vaid tantsima ja inimesi rõõmustama,” jätkab tüdruk. Õpetaja kurbus asendub õnnetundega.