Mõne aasta eest itsitasime euroopaliitlaste üle, kes mõõtsid normatiive järgides banaanikõverust ja lugesid kokku kraanikausse porgandi, kartuli, käte, jalgade jaoks … Mida me nüüd ise teeme? Kulutame seoses eurole üleminekuga olematuks sulanud raha Pärnu naiste paradiisi vastu sõdimisele.
Kas kilpluse uus mõõtühik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguskantsler Indrek Teder punastab ja seletab. Rahvas naerab ja sõimab. Ja lubage arvamust avaldada: see on kilpluse-tölpluse uus mõõtühik, et suvepealinn ületab keset sügiskaamost uudisekünnise, võideldes traditsioonilise unikaalse naisteranna vastu.
Pärnu plaaž on kümnendite ja sajandite jooksul arenenud supelmajade ja siivsate triibuliste supelkostüümide ajastust 21. sajandi rannaks, mille vasakul tiival on võimalused nüüdisaegseimaks spordiks skuutritest lennupõllekesteni. Keskel on üldrand, paremal naiste paradiis, millest muuli poole jäävad omakorda geid, nudistid ja ujuvad koerad.
Selline koosluste järjestus on kehtinud nii kaua, kui mäletavad praegu elus olevad – ja päevitavad – põlvkonnad. On mitu muutumatut põhjust, mille tagajärg on naisteranna püsiv populaarsus.
Miski jääb samaks
Üks muutumatuid nähtusi on naine ise. Tema psüühika, füsiognoomia, endasse ja kaasinimestesse suhtumine ei muutu ajaloo uperpallide käes. Kehtivad iluideaalid ei võimalda igas eas ja igasuguse figuuriga neidudel-daamidel-tädidel üldranda minna. Võime kui tahes veenvalt kompleksides temakesi patsutada, et “ära põe”, aga ikkagi vajavad nad privaatsust.
Teiseks on plaaž seltsielu koht. Nii nagu me ei saada vanaemadest käsitöömeistreid ööklubisse seltsielu elama, lävivad eri randades eri kooslused.
Üldrand on paaridele ja paarilise otsijatele, seal on muusika ja pallimängud, dringid ja grillid ja 1000 meelelahutuslikku lõksu nii turismiklassikast kui ekstra Pärnu moodi.
Naiste paradiis on eriline liik feminiinset padjaklubi, kus “päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi”. Selles klubis tunnevad end mõnusalt ja turvaliselt sõbrannade seltskonnad, kes soovivad meestevabu tunde ja rantideta päevitust east ja figuurist olenemata.
See on kudumisvardad-heegelnõelad ja igihaljas naiselik vadin, kus pole juttugi naisõiguslusest ega sookvootidest, siin on piknikukorvide ja ristsõnadega Naised. On laste liivalossid, vankris või päevavarju all magavad beebid ja rannakübarate varjus tukkuvad vanaemad.
Ka mina, Pärnu naisterannas üles kasvanu, olen seal kudunud-heegeldanud kümneid liivaseid kampsuneid ja kirjutanud pastakaga kaustikutesse lugusid, mis õhtul kodus said masinasse tipitud. Sülearvutiga vist väga sellesse naiste maailma ei heidaks.
Ent liiv pole ainus oht, mis 21. sajandi naiste paradiisi varjutab.
Paradiisi ohud
Sel ajal kui naisterannas filmiti kultusfilmi “Mehed ei nuta“ episood, kus Kalju Karaski tegelane keset eevatütreid kaldale ujub, oligi ainus vari paradiisis meeste uudishimu. Nii eluterve kui perversne – kus iganes see piir nende kahe himu vahel ka ei asuks.
Tavatsesime ema ja tema sõbrannadega – nii pealinnast kui Pärnust pärinevatega – naisteka kõige tagumises osas, vahetult enne geisid ja nudiste oma linakeste peal maasikaid ja värskelt hapendatud kurke süüa, lobiseda ja jäätisemüüjate kaste tühjendada: kakaojäätis oli parim.
Vetsu seal tagumises otsas küll polnud, kakasime liiva sisse kaevatud sügavatesse aukudesse, mille hoolikalt kinni ajasime, ja püüdsime meelde jätta, kuhu eelmised augud said.
Eranditult iga päev redutasid kõrkjates piilujad. Mõnikord said nad tigedamate tädide käest peksa: kambakas tehti. Vahel jooksid poisikesed kihlveo peale läbi naisteka ja osa neist sai samuti tohlaka.
Viimastel aastatel, kui vahel harva Pärnu plaažile sattusin – oma talu oli Pärnumaal Lius ju kolmest küljest merega piiratud – ei teinud küll õigupoolest keegi mingitest läbijalutavatest meestest välja.
Inimesed on võõrsil nii palju topless- ja nudismikogemusi omandanud, et miski ei loksuta enam.
Naiste paradiisi ohustab üldrannast rohkem hoopis päike. Enneolematult aktiivne täht, mille ümber Maa keerleb ja küpseb.
Kiirgus ohustab katmata rindu ja limaskesti. Kurja päikese suhtes on eriti tundlikud lapsed ja rasedad, heledad ja elatanud, kelle õrn nahk tuleks praegusel pöördelisel ajal tingimata villu viia.
Lõppenud suvel ei päevitanud ma kordagi sihilikult, ainult lapsi ujuma viies ja õues loomadega tegeldes, ja olin pruunimgi kui aastakümnete eest päevast päeva peesitades.
Lubage reastada kolm asja, mida peaks Pärnu rannaga tegelikult tegema, selle asemel et õiguskantslerit libaprobleemiga tüüdata.
Esiteks tuleks naiste paradiis kui traditsiooniline-unikaalne nähtus muinsuskaitse alla võtta ning tema patrooniks kas või peaminister Andrus Ansipi abikaasa Anu Ansip paluda, sest presidendiproua tantsitab juba tähti, kui palju ta ikka troonida jõuab.
Teiseks peaks kirjutama europrojekti, umbes nagu Evelin Ilvese 16miljoniline “Welcome to Estonia!”, mille raha eest paigaldatakse uued sildid-plakatid-lipud, trükitakse voldikud ja muu teabematerjal, kus on kirjas nii Pärnu ranna ajalugu kui naiste paradiisi eripära ja reeglistik ning hoiatus rindade ja muude naiselike piirkondade ülemäärase kiiritamise eest.
See on ka põhjus, miks pakkusin patrooniks just doktor Ansipit: ta on ju naistearst.
Kolmandaks peaks kogu Pärnu rand võetama looduskaitse alla.
Siis ehk lakkaks turba, saepuru ja õli vool ümber muuli kaubasadama faarvaatrist supelranda ja meie külalised ei peaks küsima: miks lubatud valged liivad tumepruunid on?
Tegelgem asja, mitte kilplasliku asjatsemisega või kuidas, härrased!