Psühhiaater peab pokkeri mängusõltuvust vähetõenäoliseks

Ants Puusild, Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku juhataja. Foto: PP

Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Ants Puusilla hinnangul ei saa pokkerit liigitada tüüpiliste hasartmängude sekka, seetõttu on populaarse kaardimänguga mängusõltlaste sekka langemine vähetõenäoline.

“Kõige olulisem vahe tüüpilise hasartmänguga on, et sul ei võeta juhuslikkuse printsiibiga raha ära, vaid tulemus sõltub sinu enda aju tegevusest ja mänguosavusest,” seletas Puusild. “Muidugi sõltub tulemus kaartidest, kuid sinust endastki sõltub midagi. Selles mõttes ta ei ole tüüpiline hasartmäng.”

Mis teeb mängust hasartmängu?

Sõltuvus, mängurlus või mängudest sõltuvus tekib, kui mängude kohta antakse teada, et on võimalik raha võita, kuid nende peamine idee on hoopis raha ära võtta, mitte sinu kätte jätta.

See, et sul lastakse natuke võita, sunnib mängu edasi proovima ja oma õnne uskuma, aga samal ajal kaotad kontrolli oma tegevuse üle, kuni kogu su raha on ära võetud. See on hasartmängurluse printsiip: mäng on mõeldud nii, et sinult võetakse raha ära, kuigi sulle antakse vahepeal autasuks veidi raha, et usuksid võimalusse võita. Nii see töötabki.

Pokker on pigem sport kui hasart?

Pokker on kindlasti rohkem bridži poole kalduv kui lihtsalt kangitõmbamine ja sealt raha saamine või mittesaamine.

Pokker ei ole võrreldav sellega, kui inimesel tekib mängusõltuvus mõnest mänguautomaadist või ruletist. Pokkeris on suurem osakaal oma võimetel ja tehnikal kui lihtsalt juhusel.

Pokkeris tekitatakse auhinnafond sissepandud raha järgi, aga tekkiv auhinnafond ei sõltu mängija panustatud rahast.

Pokkeri puhul tuleneb autasu osakaal rohkem sinu enda mõtlemisvõimest ja oskusest mängida. Selles suhtes on ta rohkem spordi moodi või andekuse printiibiga töötav mäng. Nutikamad saavad rohkem kui viletsad mängijad.

Et pokkeri panused on suured, on võidud suured. Täpselt nagu golfis, kuhu paigutatakse suurt raha – ala on populaarne ja sealt tulevad suured autasud.

Olen ise puutunud kokku kahe maailmas eduka eestlasest pokkerimängijaga. Nad tutvustasid mängu ja pean ütlema, et tutvustus oli huvitav. Neil inimestel läheb hästi.

Pokkeri puhul võib siis haiglasliku sõltuvuse välistada?

Patoloogilise valdkonnaga pokkeri puhul tegu ei ole. Enamikul juhtudest on inimesed osutunud edukaks ja nad on otsustanud, et mängivad edasi. Või siis ei mängi, sest edu ei olnud.

Päris välistada sõltuvust muidugi ei saa, aga see on vaid olukorras, kus inimene mängib edasi sellele vaatamata, et tal autasusid ei ole ja ta loodab, et autasu tuleb. Ilmselt on ta vilets mängija ja sõltuv.

Kui inimene saab aga suuri autasusid ja tegeleb alaga edasi, ei ole see üldse patoloogilise hasartmängija moodi, pigem on see tulemuslik töö, sest ta saavutab oma tegevusega autasu.