Andres Noormetsa remiks „Hamlet Anderson“ William Shakespeare’i ainetel on aktiivne väljakutse vaatajale: loo ja tõlgenda, seo tähendusi viisil, mis on jõu- ja tunnetuskohased, ole kaasautor. Ühest vastust küsimusele, kas olla või mitte, sellest kahtlemata huvitavast lavaloost otsida ei tasu.
Shakespeare’i tragöödia „Hamlet“ on tüvitekst, mida ikka ja jälle luuakse tõlgenduste kaudu. Selles ei kajastu pelgalt autori eluvaade, vaid miski, mis kangesti sarnaneb elu endaga: pidev ajakohasus. Sellesse teksti on kirjutatud pigem ajatu kui ajalik muutumistunnetus.
„Hamletit“ on seetõttu nimetatud modernseks tragöödiaks – avalduv muutusetunnetus kulgeb sajandist ja sajandisse. Nii on „Hamlet“ õigusega universaalne alustekst, millele selle autor, kunstnik ja lavastaja Andres Noormets Pärnu Endla teatri uuslavastuse rajanud on.
Kavaleht suunab vaatajat tõlgendustele lahti kirjutatud märksõnadega, nagu „Klassika ülekirjutamine“, „Müütidest“, „Omada või olla?“, „Spektaakli ühiskond“ , „Maja ruumpoeetikast“ ja „Uue sajandi manifest“ – remiksi kontseptsioon on just neil rõhkudel püsima mõeldud.
Kirjutab Hamleti seinale
Reaalsuse ja illusiooni narritav mäng saab alguse juba pealkirjast: nimemäng kehastub peategelase lavaleilmumisega. „Minu nimi on Hamlet, Hamlet Anderson,“ teatab näitleja Ago Anderson. Andes selgesti mõista, et ta ei kavatse nimega kaasa antud arhetüüpse narratiivi peaosaline olla. Ei taha pidada kangelaslikku võitlust kurjusega ega läbida tõeotsimise odüsseiat. See vastuhakk vastuhakule paigutab peategelase staatiliselt laua taha, kus ta oma sülearvuti kaane avab ja kõrvaklapid pähe paneb.
Lavastuse tegevus toimub maast laeni ulatuva vineertahvlitest kokku pandud seina ees – see on võimas lavaehitus, mis kannab maja kui inimese (riigi, maailma) sümbolit: me ehitame end (riiki, maailma) kui maja, ruumi, mille suhtes kõigil on omad mugavuse, valguse, soojuse ja turvalisuse ootused.
Kõrguvad korrused ja lahti-kinni käivad uksed loovad lavastuse arenedes võimsaid pilte ja seinale projitseeritakse hüperreaalseid klippe: liig reaalsetena eksponeeritud intervjuud väidetavalt juhuslikult valitud inimestega tänavalt toovad mängu tegeliku elu. Elevust tekitavad näiteks vastused küsimusele, kes on Hamlet. Pilt pildilt, aken aknalt saab taust (ehk maja sein) sümboolses mõttes järjest kandvamaks ja sügavamaks. Tagurpidipööratus seegi: tegevus lava ees täiendab seina (kirjutab sellele), mitte vastupidi.
„Ma olen täiesti normaalne mees!“
Nii väidab oma monoloogis ise järjest hullumeelsemaks muutudes Vito (Indrek Taalmaa). Tema on maja ehitaja, süsteemi või korra looja, vähemalt peab ta ennast selleks. Tragöödiast lähtudes on tema Hamleti isa tapja Claudius, kes abiellus Hamleti emaga.
Side alustekstiga on tinglikult olemas, Hamletiga suhestub ta kui onu ja ema armuke. Võimuihalus väljendub majaehitamises, loodav koloss ei saa iial valmis.
Taalmaa rollitäitmine on värvikas, tipphetk on kindlasti teise vaatuse alguse monoloog, kus ta püüab ennast ja teisi oma normaalsuses veenda. Mispeale ise hullub: näeb videos Michael Jacksoni vaimu ja sööstab kujutlusega mõõgavõitlusse.
Tegevust ja maja valvab kaks musta riietatud tegelast: 1 (Lauri Kink) ja 2 (Sten Karpov) – salakuulajad-tentsikud (süsteemi administraatorid?), kellest 2 kehastub ka lauljaks: viisistatult ja Sten Karpovi ettekandes kõlab lavalt katkendeid Shakespeare’i „Hamleti“ originaaltekstist.
Hullumeelsus on vaimu haigus
Hamleti salapärane isa, keda poiss lapsepõlves harva kohtas ja kes omal ajal sõitis musta Volgaga, on salapärastel asjaoludel surnud. Tema alustas maja ehitamist, ta vaim aga jääb sellesse majja ja on lavaloos elusam kui elavad: Sepo Seemani mängitud isa vaim on tundlik, inimlik. Sama ei saa öelda ülejäänud tegelaste, elavate kohta.
Isa vaim kannab remiksis taas mitut võimalust eri mõttemustriteks: surnuna on ta elavaim, dialoogides kõlavad „vaimu lugu“, „vaimukas“, „hullus ongi vaimu haigus“ – juba sõnamänguliselt luuakse taas allusioone ja mitmemõttelisust. Isa vaimu kaudu tuuakse mängu teinegi Shakespeare’i tegelane Othello, kes teatavasti oli moorlane. Kägistamisstseeni siiski ei tule.
Hamleti ema (Piret Laurimaa) moodustab Vitoga groteskse lavapaari. Äsja leseks jäänuna vannub ta emantsipeeruda ja uue mehe võtta. Võitlev ülestõusmine allasurutusest raugeb tal aga oma surnud mehe vaimu kallistustes: nii mõjub surm elavalegi elavdavalt.
Jämekoomika Laurimaa mängus vahetub seejärel inimliku hellusega: ühtäkki saab arvutis istuv poeg Hamlet tähelepanu ja emaarmastust, leebumine muudab mängutooni ja sellest kujuneb lavastuse kõige lootustandvam hetk.
Lavastaja-kunstnik on Vito ja Hamleti ema riietanud punasesse, musta ja valgesse. Hukutavat mõõga, tule ja vere liitu rõhutavad nii värvid kui maja saatus – kõike hävitava tulekahju kuma seina tagant annab aimu hukust. Koloss kaob ja kas koos sellega hävivad õiglus ning vastutav inimene? Või pole neid selles loos olnudki?
Langes sein, mitte eesriie
Topeltmängulisus ja tegelikkuse ning kujutlusliku koosesitus, kirjandusliku narratiivi vastandus tänapäevase ja moodsaga – visuaalne ja mentaalne seoste ämblikuvõrk tiheneb kogu loo kestel. Kohatine liiasus on just see, mida tegijatele „Hamlet Andersoni“ puhul ette heita võiks: kõike on aeg-ajalt korraga ja liiga palju. Samal ajal ei jäta see kedagi vaatajatest ükskõikseks, miski lingib kindlasti ja kõnetab tuttavas keeles.
Žanripiire ületav remiks on esituslaadilt hästi intensiivne, värviline ja kõlav. Kõik lõpeb aga ühe liigutusega: sein langeb, lava pimeneb. Hamlet paneb sülearvutikaane kinni. Võimendunud tühjustunne. Peategelane jääb keset pimenenud lava üksi istuma.
„Hamlet Andersoni“ hamletlikkus – olemise, vaagimise, otsustamise ja võitlemise viis – on füüsiliselt passiivne ja vältiv, samal ajal kujutluslik ja emotsionaalne virtuaalsel moel. Nii saab lavastusele üldistades vaadata kui igatsusele inimlikkuse järele just siin ja praegu.
Kaduma kippuv inimlikkus ähvardab jätta hinge ja vaimu lähedusnälga. Selle eest hoiatades näitab uuslavastus, et ideaalid on ometi kusagil alles, kuid hakanud kolima virtuaalmaailma. Seal pole aga enam küsimus inimese ja inimese, vaid inimese ja masina omavahelises võitluses: olla või mitte olla?
“Hamlet Anderson”
Remiks 2 vaatuses
William Shakespeare’i “Hamleti” ainetel loonud, lavastanud, kujundanud Andres Noormets.
Osades Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (külalisena Eesti kunstiakadeemiast), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov.
Esietendus 22. oktoobril 2011.