Koolivaheajal väisas Pärnut Viljandi teater Ugala, tuues külakostiks kogupereetenduse „Limpa ja mereröövlid“. Kuna lasteetendusi pole teatrites just ülearu palju, lähevad need pea alati täissaalidele, hoolimata tüki kvaliteedist või sisulisest sobivusest (sobimatusest) teatavale vanuseastmele.
Kogupereetendus tekitas vastuolulisi tundeid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just see sobimatus hakkas Limpa-etendust jälgides eriti silma. Kui reklaamida etendust kui koguperetükki, võiks sisu olla nauditav kogu perele. Kõnealusel juhul oli Andrus Kiviräha samanimelise raamatu järgi lavastatud loos palju kahtlase väärtusega stseene.
Häbitu käitumine ja püssipaugud
Lavastus algab nagu raamat stseeniga, kus perele on külla tulnud väike limonaadimaias sõber Limpa (Martin Mill), kellele on lubatud kõiksugu rumalused: jalgupidi toolil trampida, rumalaid sõnu kasutada ja liitrite viisi limonaadi juua.
Peretütar Limma (Kadri Lepp) küll üritab Limpat korrale kutsuda, aga asjata, sest ema-isa (Triinu Meriste ja Andres Tabun) paistavad olevat seda laadi lapsevanemad, kes lasevad lastel ja külalistel teha, mis nood tahavad.
Õudusjuttude rääkimise stseen pani nii mõnegi väikese teatrihuvilise täiskasvanu sülle pugema. Et olla turvalises kohas ajal, kui räägitakse sellest, kuidas õudusjutu-vanaema oma sõnakuulmatutel lastelastel pead maha raiub.
Hea veel, et selles stseenis vanaema päriselt laval polnud ja lastelaste päid ei nottinud (irooniaga öeldes: punase riide abil verevoolamist kujutada olnuks mõne arvates ehk kindlasti vahva), aga ka perepoeg Limmo (Andres Oja) laulus kirjeldatuna tekitas see stseen küllaldaselt õõvastust.
Samuti hirmutasid pisemaid vaatajaid reaalsed püssipaugud. Kui algul vehkis mereröövel Padi (Aarne Soro) püssiga niisama, siis hiljem läks tulistamiseks. Paugud olid igatahes nii tugevad, et isegi saalis istunud täiskasvanud võpatasid.
Pärast põmmutamist läks mitmel lapsevanemal hulk minuteid, et oma hirmunud lapsed maha rahustada ja veenda neid, et rohkem pahad tegelased ei tulista ja kohe tuleb Limpa tagasi.
Loomulikult oleks patt süüdistada siinkohal lavastajat (Oleg Titov), kes eelkõige lähtub ju kirjaniku tekstist.
Kiviräha teosed on teatavasti väga iseäraliku mõttemaailma ja keelekasutusega. Aga kui 2004. aastal, kui raamat „Limpa ja mereröövlid“ trükivalgust nägi, olid eelkirjeldatud koledused vahest tõesti võimalikud vaid õudusjuttudes, siis viimaste aastate lasteaiapussitamised Saksamaal, Norra veresaun ja muud võikad intsidendid siinsamas Euroopas panevad vähemalt täiskasvanuid küll asjadele teise pilguga vaatama.
Kuidagi ärevaks teeb, et mõõgad, püssid ja tapmine on muutunud tänapäeva lastekirjanduses ja -lavastustes vaat et asendamatuteks.
Teises vaatuses said lavalolijad lapsi naerutada rumalaid sõnu õpetades.
Piisab lavalt öelda „peerukott“, kui saalitäis lapsi on naerust kõveras. Ja kuna lastele on see nii naljakas, korratakse seda sõna veel ja veel.
„Suureks“ tegevad sõnad
Peretütar Limma kaisuloom (Tarvo Vridolin), kes tüki esimeses pooles on ehk tõesti liiga ninnu-nännu, saab teises vaatuses „suureks“(!?), millest annab tunnistust see, et ta julgelt ja enesekindlalt rumalaid sõnu suudab öelda.
Kui lastelavastuses on üldjuhul oluline mingi õpetlik iva või võimalus samastuda peakangelasega, siis kõnealusel puhul on väga küsitav, kas sellist eeskuju me oma lastele tahame.
Lapsevanemate suhtumine ja kasvatusstiil on selles tükis samuti pehmelt öeldes kummaline. Näiteks tüki lõpus haarab pereisa pahalt Padjalt revolvri ja surub püssitoru Padja seljale, misjärel too on allaandnuna nõus lavalt lahkuma. Teisisõnu, õpetame lastele, et konfliktsituatsioon tuleb lahendada relvaga/vägivallaga!?
Õnneks kannab lõpulaul positiivset sõnumit: tonte pole olemas ja pere on alati su kõrval toeks ... Ja kui veel lavalt öeldakse, et väljas ootab publikut üllatus (pudel Limpa limonaadi igale teatrikülastajale), on vähemalt lastel meel rõõmus ja hirmud ununenud.
Lapsevanemana jääb hinge ikkagi okas, kuna kogupereetenduste puhul oodanuks teatritegijatelt veidi taktitundelisemat käsitlust. Kindlasti pidanuks olema reklaamide juures märge, et oma pikkuse (kaks tundi), keeruliste sõnade ja pisut hirmutava sisu tõttu ei sobi etendus koolieelikutele.
Ugala teatri lavastus “Limpa ja mereröövlid”
Autor Andrus Kivirähk, dramatiseerija ja lavastaja Oleg Titov.
Mängivad Martin Mill, Kadri Lepp, Andres Oja, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Triinu Meriste, Andres Tabun, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide, Arvo Raimo.