Keerata või mitte keerata?

Foto: Andres G. Adamson

Läinud nädalavahetusel saime koos Euroopa ühiskodu kodanikega jällegi kella kruttida ja jõudsime seekordse keeramisega vahelduse mõttes pooleks aastaks vööndiaega.

Igavene häda selle kellakeeramisega! Vaevalt jõuad ühe ajaga harjuda, kui tuleb teine, unerütm on sassis ja töörütm tagasipöördumatult kadunud. Mõnele sobib suveaeg, mõnele talveaeg, aga harjunud aja vahetamine teise vastu meeldib vähestele. Raske uskuda, et kellakeeramine tänapäeval vähimatki majanduslikku kasu annab. Vähemalt Eestis on nüüd hommikud veidi valgemad ehk nädalapäevad, kuid siis on taas niisama pime kui varem ja aiva pimedamaks läheb. Hommikul ärkad pimedas, töötad hämaruses ja koju lähed taas pimeduses.

Mõni hea aasta tagasi Eestis küll loobuti kellakeeramisest, kuid nüüd oleme Euroopa Liiduga loomulikult solidaarsed ning jagame organiseerunud eurooplaste saatust. Erinevalt näiteks Venemaast, kus tsaari ukaasi alusel sellest aastast enam kella ette ega taha ei keerata.

Suurbritannias kaalutakse seevastu eriti radikaalset sammu, sest kavas on kolmeks aastaks kell kogu aastaks tunni võrra ette keerata, et elu valgem, ilusam ja säästlikum oleks. Inglased on varemgi igasugu trikke teinud, las proovivad inimkatse korras sellegi järele.

Üldisele heaolule tuleks pigem kasuks igasuguse perioodilise seierisättimise lõpetamine. Las iga riik valib endale oma aja, elab selle järgi nagu oskab ega ärrita oma inimesi perioodiliste muudatustega. Pealegi on üldinimlikus plaanis täiesti ükskõik, kas keerata kella või ei, sest aega niikuinii ei ole.