Eduard Rajari: Mälestustahvel professor Martensile

Eduard Rajari. Foto: PP

Friedrich Fromhold Martens (22.08.1845 Pärnus – 1.07.1909 Valgas) oli sündinud rätsepmeistri pojana noorimana viiest lapsest. Tema esivanemad olid vabad, kandes riigiteenistust. Isa oli enne Pärnusse tulekut Audrus köster, koolmeister, orelite korrastaja.

Martens jäi orvuks juba 1855. aastal. Kasvas Peterburi luteri orbudekodus ja sai seal alghariduse. Õppis juurat Peterburi ülikoolis. Oli tunnistaja rünnakutele, mis järgnesid Aleksander II kuulsale Peterburi deklaratsioonile uute relvade keelustamise kohta. Aleksander II oli tema valgustatud monarhi ideaalkuju.

Martens abiellus Katarina Maria Luisa Thuriga Baden-Badenis 1879, neil oli poeg ja kolm tütart.

Pärast ülikooli veetis Martens (venepäraselt Fjodor Fjodorovitš) aasta Leipzigis, Heidelbergis ja Viinis, tutvudes euroopaliku rahvusvahelise õiguse ja diplomaatiaga. 1869 asus tööle Venemaa välisministeeriumis, 1873 kaitses doktoriväitekirja, 1881 arvati tsaari salanõukogu liikmeks. Kolm aastakümmet aitas ta kujundada Venemaa välispoliitikat, olles kuue välisministri teenistuses.

Aastatel 1875–1907 osales Martens kõigil rahvusvahelistel konverentsidel, sealhulgas Genfi Punase Risti ja Haagi rahukonverentsidel, Vene-Jaapani rahu sõlmimisel USAs 1905. aastal.

Alates 1876. aastast oli Martens Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor. Ta koostas 15köitelise kogumiku kõigist Venemaa sõlmitud lepingutest, asutas Vene rahvusvahelise õiguse ühenduse (1880) ja kirjutas autoriteetse kaheköitelise käsiraamatu ”Tsiviliseeritud rahvaste kaasaegne rahvusvaheline õigus”, mis pani aluse tema tuntusele kogu maailmas.

Triumf Haagis

Martensi kõrghetkeks kujunes 1899. aasta Haagi rahukonverents. 1887. aastal Suurbritannias olles kutsus Aleksander III riigipäid üles kogunema relvastust keelustavale konverentsile. Konverentsi idee soikus monarhi surma järel 1894. aastal. 1898 esitas selle uuesti Nikolai II juba võidurelvastumise käigus, kuna Venemaa ei suutnud oma majandusraskuste tõttu võistelda ülejäänud riikidega relvade tootmises. Nähes Venemaa nõrkust, polnud nood eriti vaimustatud võidurelvastuse peatamisest.

Martens päästis konverentsi, lisades selle päevakorda humanitaarõiguse ja rahvusvahelise arbitraaži teema. Ummikusse jõudnud konverentsi jätkamiseks pakkus ta välja neutraalse Haagi linna kahjutus Hollandis.

Martensist sai konverentsi hing. See sündmus avas tegeliku debati rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia vallas. Martens tuli välja mitme uuendusega, tema visaduse tulemusena loodi rahvusvahelise vahekohtu ja humanitaarõiguse konventsioon. Kartes tööstusliku ajastu sõda, püüdsid delegaadid keelustada lämmatavate gaaside kasutamist ja pommitamist sõjaliseks otstarbeks valmistatud õhupallidelt.

Osalenud juba enne Haagi konverentsi vahekohtu istungitel, sai Martens kristliku maailma peakohtuniku tiitli.

Martensi teene oli, et Haagis loodi alaline kohustuslik vahekohus ja selle kolleegium. Asendamaks rahvaste vahel õigust jagavaid kuningaid ja paavste, tuli riikidevaheline õigusemõistmine viia diplomaatide kätte. Haagi konverentsile järgnenud aastatel teenis Martens mitmel istungil peakohtunikuna, andes isikliku panuse tänini tegutseva institutsiooni arengusse.

Martensi algatusel loodi juurdluskomisjonid kriitiliste poliitiliste vahejuhtumite uurimiseks, hoidmaks puhkemast sõjalisi konflikte. Ta oli peale Haagi rahvusvahelise arbitraažitribunali alalise liikme ameti Genfi rahvusvahelise õiguse instituudi president, Vene välisministeeriumi nõukogu liige, Prantsuse instituudi liige, Cambridge’i, Edinburghi ja Yale’i ülikooli audoktor, Peterburi ülikooli teeneline professor, keiserliku teaduste akadeemia kirjavahetajaliige.

15. jaanuarist 1901 on Martens Pärnu linna aukodanik.

Martensi jäljed kaovad teadmatusse

Pärast äkksurma Valga raudteejaamas kaovad Friedrich Fromhold Martensi maised jäljed uttu. Loogiliselt toodi ta kodukoha kalmistule, linna aukodanik jõudis oma linna. Vastu räägib asjaolu, et ta ei elanud Pärnus ja vanemas eas olid tema sidemed Pärnuga üsna juhuslikud, ehkki tema ümberehitatud maja oli perele igasuvine kodu.

Miks ei ilmunud Pärnus linna aukodaniku surma korral järelehüüet? Peterburis oli paar nekroloogi erialakirjanduses (Taube ja Nolde). Ühe oma võimalikest järeltulijatest Venemaal T. Martensi andmetel on Vikipeedias ainsa viitena matusekohale nimetatud Peterburi, kuid ei ole teada matusekoht. Seegi võib olla ekslik, kuna juba sünnidaatum on samas antud vääralt.

Pärnus on alles Martensi isamaja, tõsi, korduvalt ümberehitatult. Vanemate hauaplatsile on maetud Raimond Erik Prentsel, matemaatik, metsandusteadlane, Audru arboreetrumi asutaja, orelite hooldaja. Samas on viimasena mainitu abikaasa. Oletatav Martensi hauakoht keset platsi on puutumata. See on selgunud kaudsete andmete põhjal ja on lõplikult tuvastatav vaid arheoloogiliste meetoditega.

Martensi vanemate seni nimetu hauaplats selgus hiljaaegu Pärnu muuseumist leitud plaani alusel, kus Martensi nime juurde on selgesti kirjutatud ”Schneidermeister”. Martensi haua olemasolu platsil on väitnud sensitiivid. Ja isegi siis, kui kõik eksivad, on meil tema vanemate hauaplats, kus mäletada suurt maailma- ja Pärnu aukodanikku.

Seni nimeplaadita sepisrist saab homme, hingedepäeval mälestustahvli.