Olles mõne aja pärast mõistnud, et ma ei tee nalja, esitavad mu sõbrad hulganisti ettevaatlikke küsimusi, et välja selgitada, millest mu hullusehoog tingitud on.
Kvaliteetset haridust pakkuvast gümnaasiumist kutseharidust omandama minna on tabu ja kummaline otsus. Praegune ühiskond propageerib küll tolerantsust ja see ongi suhtumine, mida mu karjäärivaliku puhul rakendataks: aktsepteerimine, mitte heakskiit. Minu valikut mõistetakse kui kergemat teed minekut ja oma potentsiaali tuulde laskmist.
Ülikooliharidus pole ainuõige otsus. Kui tunnen kutsumust, on kutseharidus loogiline valik. Näiteks võin olla avastanud, et mulle meeldib puidu lõhn, hööveldamine toob mulle enneolematu meelerahu ja ilusad unenäod, matemaatika aga muudab närviliseks ja pingeline vaimne töö ei lase isegi vabal hetkel lõõgastuda.
Pole häbiasi, kui ambitsioonika võitluse asemel karjääriredelil valin rahuliku stabiilse kulgemise ametis, mis mulle rahuldust pakub. Kui olen piisavalt julge, et teiste ootustest mitte välja teha, võin leida oma niši elus.
“Kindla peale välja minnes” ehk ikkagi kõrgharidust jahtida otsustades – ka juhul, kui mul selleks tahtmist ja eeldusi napib, – võin väga kõrgelt kukkuda. Kui näiteks otsustan minna arstiteaduskonda, õpin seal viis aastat ja seejärel põlen läbi ning tunnen, et ei suuda iialgi arsti ametit pidada, pean kiiresti ümber orienteeruma.
Kutsehariduse puhul saab sobimatust valikust reeglina aru kiiremini ja tagajärjed pole nii karmid: ümberõppimine on kergem ja loomulikum, ameti omandamine ei võta nii palju aastaid ning praktika ja teenimisega saab alustada varakult.