Kutseharidus, tõesti?

Madli Kullaste.

FOTO: Jaan Kalmus

Mida oma eluga peale hakata? Edasise haridustee valimine on tõsine katsumus. Olen Tallinna Prantsuse Lütseumi abiturient ja praegu on meie klassis üks põletavamaid küsimusi, millisesse ülikooli keegi kandideerib. Hoogsalt kirjutatakse avaldusi mainekatesse ülikoolidesse üle Euroopa, võrreldakse nende plusse ja miinuseid. Kui aga ütlen, et kaalun hoopis kutseharidust, kerkivad paljud kulmud.

Olles mõne aja pärast mõistnud, et ma ei tee nalja, esitavad mu sõbrad hulganisti ettevaatlikke küsimusi, et välja selgitada, millest mu hullusehoog tingitud on.

Kvaliteetset haridust pakkuvast gümnaasiumist kutseharidust omandama minna on tabu ja kummaline otsus. Praegune ühiskond propageerib küll tolerantsust ja see ongi suhtumine, mida mu karjäärivaliku puhul rakendataks: aktsepteerimine, mitte heakskiit. Minu valikut mõistetakse kui kergemat teed minekut ja oma potentsiaali tuulde laskmist.

Kutsumus ja kutse

Ülikooliharidus pole ainuõige otsus. Kui tunnen kutsumust, on kutseharidus loogiline valik. Näiteks võin olla avastanud, et mulle meeldib puidu lõhn, hööveldamine toob mulle enneolematu meelerahu ja ilusad unenäod, matemaatika aga muudab närviliseks ja pingeline vaimne töö ei lase isegi vabal hetkel lõõgastuda.

Pole häbiasi, kui ambitsioonika võitluse asemel karjääriredelil valin rahuliku stabiilse kulgemise ametis, mis mulle rahuldust pakub. Kui olen piisavalt julge, et teiste ootustest mitte välja teha, võin leida oma niši elus.

“Kindla peale välja minnes” ehk ikkagi kõrgharidust jahtida otsustades – ka juhul, kui mul selleks tahtmist ja eeldusi napib, – võin väga kõrgelt kukkuda. Kui näiteks otsustan minna arstiteaduskonda, õpin seal viis aastat ja seejärel põlen läbi ning tunnen, et ei suuda iialgi arsti ametit pidada, pean kiiresti ümber orienteeruma.

Kutsehariduse puhul saab sobimatust valikust reeglina aru kiiremini ja tagajärjed pole nii karmid: ümberõppimine on kergem ja loomulikum, ameti omandamine ei võta nii palju aastaid ning praktika ja teenimisega saab alustada varakult.

Raha ja respekt

Karjäärivalikuid tehes tuleb arvestada töötegemise praktilise põhjuse – rahateenimisega. Tööd ei tehta ainult enda vajalikuna tundmiseks, vaid lauale söögi toomiseks. Kõrgharidust nõudev vaimne töö on traditsiooniliselt kõrgemini tasustatud kui füüsiline, sest on enamasti vastutusrikkam.

Siiski on juhtumeid, kus töö on vägagi füüsiline, ent vastutus on suurem, kui üks tavaline “tubane spetsialist” ette kujutada võib. Tuletõrjujad päästavad inimesi põlevatest majadest ja saavad keskmisest palgast madalamat töötasu. Nende töö on raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, ent ometi leiab see tunnustust vaid sõnades, mitte palganumbrites.

Raske töö tegija pingutuste vähene hindamine võib tekitada depressiooni, mille vältimiseks soovitatakse lihtsalt valida mõni tasuvam töö.

On kutseid, mis ei eelda kõrgharidust, ent kindlustavad mugava äraelamise. Elukutselise sõjaväelase palk pole küll ahvatlevalt suur, ent kuna tema kulud on viidud praktiliselt nulli – riik hoolitseb peaaegu iga tema rahalise vajaduse eest –, jääb talle külluslikult vaba raha. Sõjaväelase tööd väärtustatakse piisavalt, et riigieelarves selle jaoks ruumi teha. See räägib vastu üldlevinud eelarvamusele, et kutsehariduse valinu loobub võimalusest olla heal järjel ja tähtis persoon.

Kutseharidus peaks olema väärtustatud kõrgharidusega samal määral, mitte olema valik, mida peab lakkamatult õigustama.

Praktilise ameti valimine võib olla mõistlik otsus, mis on langetatud pärast oma eelduste ja eelistuste läbimõeldud kaalumist. On aeg, et hakataks mõistma: kutseharidus pole vaid kergemeelsete tee.

Tagasi üles