/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Mõte võimaldada käsimüügiravimitega kauplemist peale apteekide toidupoodides on kogunud veendunud pooldajaid ja vastaseid. Pole mõtet üritada mõõta, kumbi on rohkem, sest kordame: jutt on idee tasemel, kuigi siin on kasutusel isegi väga tugev tõukemootor ehk ravimitootjate liit oma kampaaniaga ”Ravimid poodi!”.
Samale kampaaniaperioodile on langenud maaomavalitsuste liidu soov lubada ravimeid müüa perearstidelgi. Ometi ei saa tohtritest teha apteekreid ja vähemalt perearstide seltsi esimene reageering osutabki arstide huvipuudusele kaubelda ravimitega. Selline äri ei aitaks perearstil eelarvet täita, ei annaks erilist tulu ega võimaldaks laiemat sortimenti, küll võtaks tööaega ja teeks tüli.
Ravimite pooditoomise eesmärk on parandada nende kättesaadavust. Kui see peaks teoks saama, on põhjust muretseda apteekidel. Kui suure osa käibest moodustavad retsepti- ja käsimüügiravimid näiteks üleapteegistatud Pärnu kesklinna rohupoodides? Kui palju kaotaksid apteekrid, kui peavalu- või palavikualandajate pärast pole enam vaja tulla apteeki, vaid ostu saab teha lähimas kaubahallis?
”Ravimid poodi!” rakendumisest võidaksid ennekõike inimesed seal, kus apteeki enam üldse ei ole või rohupood asub kaugel. Maal on apteeke vähe ja apteekrite liidul on õigus, et apteegiteenus peaks olema samasugune esmatasandi tervishoiuteenus nagu perearstiabi.
Pärnu Postimees ei usu, et käsimüügiravimite jõudmisega poodidesse sageneksid märkimisväärselt arstirohtude valesti tarbimise juhtumid. Esiteks peaks juba valik olema selline, mis välistaks palaviku- ja köharohu omavahel segamini mineku. Teiseks teab vastutustundlik pereema niigi, milliseid käsimüügiravimeid peres kõige sagedamini tarvis läheb.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)