Lehe kohvikus astub huumor hea toiduga ühte jalga

Kohviku sinikollane interöör on ammutanud inspiratsiooni mererannast. Foto: Urmas Luik

Aktsiaselts Dzingelile kuuluv Lehe kohvik miilab Pärnu ranna rajoonis nagu üksik valge majakas: kui ümbruskond on suve järel talveunne suikunud, pulbitseb Lehe kohvikus elu.

Kohviku juhataja Reet Perv, paiga kunagised kokad Viivi Kodasma ja Hilja Eenraid ütlevad hubases sinikollases mereteemalises kohvikusaalis möödunud aegu meenutades, et küllap on söögikoha üle poole sajandi küündiva ea taga tõik, et siin on alati töötanud lõbus kollektiiv ning pakutud hüva kõhutäidet.

Perv, kes tuli Lehesse 1998, ning Kodasma ja Eenraid, kes siin ametis 1991. aastast, teavad, et kohviku asupaigas on süüa-juua antud üle 50 aasta, ent millal täpselt toitlustusasutus avati, ei oska nad välja pakkuda.

Õlleka moodi einelaud

Kodasma jutust selgub, et nõukogude perioodil allus koht rannahoonele ja siin tegutses staadioni einelaud. Tüübilt einelaud, aga sisult lihtne õllekas, kus kundedeks enamasti mehed ja kus peale kesvamärjukese tapeti janu veiniga. Kodasma esimene kokkupuude staadioni einelauaga oli aastal 1959, kui ta siin teeninduspraktikal oli. Noore praktikandi töö vines isandatest tulvil saalis laudu katta-koristada polnudki nii hull, kui arvata võiks. Mehed polnud siis nõnda pealetükkivad kui nüüdsel ajal.

“Kui mina 1962. aastal rannahoonesse tööle läksin, olidki siinkandis ainult einelauad. Einelaud number 9 oli Lehe tänava nurgal, einelaud number 3 mudaravila juures. Olid sihukesed meeste kohad,” meenutab Eenraid.

Peale kurgukaste müüdi einelauas prassijatele võileibu, mis toodi kohale rannahoone köögist. Lehe kohviku praeguse valge funktsionalistlikus stiilis ehitise asemel asus einelaua aegu roheline puumaja, mis oli lõpuks sedavõrd vana ja pehkinud, et põrandalauad vajusid jala läbi kui nuga võist.

Ent millal nüüdne kohvikuhoone puitehitise välja vahetas, ei oska kokad ega juhataja Perv täpselt öelda. Usutavasti juhtus see 1970ndate lõpus.

Lehe kohvik on Pärnus üks esimesi toitlustusasutusi, mis nõukogude perioodi järel erastati. Liiduvabariigi ajal allusid einelauad ühendettevõtte rannahoone nime all Pärnu kaubandusvalitsuse toitlustustrustile. Vabariigi tuleku eel rannahoones toitlustust juhtinud Tarmo Valgepea, kes läinud Eesti spordi ajalukku kõrgushüppajana, erastas 1990–1991 staadioni einelaua ja asutas aktsiaseltsi Lehe. Kohviku personal moodustati rannahoone töötajatest.

Tuli kohvik

Menüüsse ilmusid käsitsi lõigutud friikartulid, praed ja desserdid ja et kohviku sisemus üleöö ei muutunud, käis suhtlus köögi ja saali vahel veel mõnda aega luugi kaudu, kust kokad road välja lükkasid.

Eenraid arvab, et küllap oli paik enne erastamistki kohviku tüüpi kohaks arenenud ja pelgalt võileibu ei pakutud siin enam mõnda aega. „Sest kui mina siia 1991 tulin, oli siin juba köök pliidi ja külmutuskapiga olemas,“ sõnab Eenraid.

Sööki tehti kohas, kus nüüd põrand kõrgemaks tõstetud ja asub osa kohviku saalist. Köögiaken avanes praegusele külgterrassile, välikohvik tekkis sinna hiljem. Aknamulk pole sugugi vähe oluline, sest Eenraidile turgatab meelde keegi nõudepesija Helle, kel piisas peanupp aknast välja torgata, kui õu hoobilt mehi täis sai – üks ilusam kui teine.

Maja staadionipoolsel küljel paiknes jalgrataste laenutus- ja parandusruum, kuhu pääses eraldi uksest. Hiljem läks rattaäri pind uue köögi tarbeks.

Kohviku esimesest juhatajast ja omanikust on naistel rääkida värvikaid lugusid. Eenraid naerab, et Valgepea on tema ülemustest ainus, kelle ta oma karjääri jooksul läbi sõimanud.

“1991. aasta suvi oli siin päris põrgu. Veetorustik ei töötanud, solk uputas põranda. Mäletan, et Valgepea läks ühel õhtul oma naisega teatrisse, olid teised ilusasti riides. Tulid näidendit vaatamast tagasi ja küsisid, et ega me siin sellal maganud. Issand, me olime päev otsa niimoodi tööd lõhkunud, kui jaksasime! No siis ma ütlesin, mis arvasin. Pärast mõtlesin, et ega järgmine päev mind enam tööle võeta. Aga ei, Valgepea kinkis mulle pastapliiatsi ja lasksime tööd edasi,” jutustab Eenraid.

Streikiv kanalisatsioon põhjustas paksu pahandust hiljemgi. Kord läinud isevärki toruseadeldis, millega ummistunud kanalisatsiooni puhastati, kohviku töömehel kaduma. Mees pani torulondi pesu järel koduhoovil nöörile kuivama ja lapsed näppasid agregaadi ussi mängimiseks.

Suvised peod

1995. aastal ostis kohviku ettevõtja Jüri Feofanovi firma Vektor KT. Kooreklops ja karbonaad on Lehes alati kindla peale läinud, aga Feofanov värskendas menüüd sedavõrd eksootilise hõrgutisega kui haikalapraad.

Ajaproovile on vastu pidanud lihtsad kodused toidud, mis muutunud Lehe kohviku kaubamärgiks ja mille truud austajad talvelgi ranna rajooni tulevad. Vektor KT ajal hakkas kohvik valmistama kulinaariatooteid toidupoodidele ja teeb seda tänini.

Kolme aastaga, kui Vektor KT Lehe kohvikut haldas, vahetus teineteise järel mitu juhatajat. Neist koloriitseimana on naistele meelde jäänud praegune Pärnu muuseumi projektijuht Elmar Trink. 1990ndate teisel poolel hakati kohviku õueala suvisel ajal kasutama ja seal peeti pidusidki. Eenraid õhkab minevikule mõeldes, et küll olid ikka ilusad simmanid. “Elmar pani kübara pähe ja rahvas möllas väljas,” meenutab ta.

Kord tellinud Trink kohvikusse koguni orkestri esinema, aga õnnetuseks läksid taevaluugid lahti ja instrumendid said läbimärjaks.

“Pillid kuivasid pliitide peal ja Elmar jäi selle ettevõtmisega kahjumisse,” ütleb Eenraid õnnetult.

Perv pistab vahele, et kui AS Dzingel 1998 Lehe kohviku ostis ja tema juhatajaks tuli, meenutanud baaridaamid heldimusega Tringi pidusid ning igatsenud neid taga.

Kuid lõõp ega vimkad pole Lehe kohvikust kadunud. Nalja tehti 20 aasta eest ja naerda saab nüüdki. Näiteks 90ndatel, kui lõuapoolikutest saaliteenindajad luiskasid kokale, et prael oli prussakas, ja toit saadeti tagasi, põrutas Eenraid vastu, et “kurivaim, tema tehtud prae peal küll ei olnud!”.

Kodasma tajus aga ükskord tööpäeva järel turule minnes, et inimesed jõllitavad teda. “Ja siis üks proua ütles mulle, et “vabandage, teil on mantli äär lahti”. Tuli välja, et kolleegid olid mulle mantliserva külge saba õmmelnud,” pajatab ta.

Eenraidil on vastu panna seik, kus baarmenid panid ta ridiküli külge tabaluku.

Ja kord jäi noor kokapoiss ööseks valve alla pandud majja. Ei julgenud end alarmsüsteemi tõttu liigutada, seisis öö läbi ühe koha peal ja oli surmani hirmunud.