Kuigi Eesti on pisike riik, leiab selle eri otstest väga mitmekesist kultuuri ja elamise viise. Omapärane keelepruuk, silma kosutavad loodusvaated ja inimeste avatus jäävad Võru- ja Põlvamaa külastajale kauaks meelde.
Setud hoiavad vanu traditsioone au sees
5. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Projektis “Käsitööga tööle” osalejad kuuest Eesti linnast tegid eelmisel nädalal õppereisi, tutvumaks Võru- ja Põlvamaa kultuuri- ja käsitöötavadega. Käidi kirikutes, muuseumides ja käsitööpesades, veenduti, et traditsioonidel on igikestev jõud ja Eesti iga nurga suurim väärtus peitub ettevõtlikes inimestes, kes oma koduküladesse elu toovad.
Mõisa uus elu
Mõisate taastamine on Eestis praegu moes. Positiivseks näiteks mõisarestaureerimise alal võib pidada Põlvamaa Mooste mõisakompleksi, mis oli reisil esimene peatuskoht.
Üks Eestis terviklikumalt säilinud hoonestikuga mõisaid sai alguse 15. sajandi teisel poolel ja on olnud paljude riikide asjameeste valitseda. Mõis riigistati 1920. aastal, 1940. aastal sai riigimõisast sovhoos, mis oma tegevuse lõpetas pankrotiga.
Osa tootmishooneid läks osaühingutele, enamik mõisnikuaegseid tootmishooneid müüdi odavalt ärimeestele, kes hoonete korrashoidmiseks midagi ette ei võtnud – nagu kõikjal Eestis pahatihti juhtus. Nüüdseks on vald hooned tagasi ostnud, enamik ehitisi Euroopa regionaalarengu fondi toel renoveeritud ja uue funktsiooni leidnud.
Mõisa 1909. aastal ehitatud peahoones tegutseb Mooste põhikool, selle taga viinavabrikus asuvad külalistemaja ja Eesti fototurismi keskus. Viimasena nimetatus korraldavad näitusi, koolitusi ja teevad pildistamisretki ümbruskonna loodusesse mainekad loodusfotograafid, nagu Sven Zaek, Remo Savisaar, Arne Ader.
Omaaegses sovhoosi karjalaudas ei meenuta miski kunagi seal ammunud piimaandjaid. Nüüd folgikojaks nimetatud hoone kontserdisaal mahutab 500 külastajat, siin korraldatakse üritusi külapidudest festivalideni. Hoone on taastatud tugeva stiilitundega, sisekujunduses valitsevad looduslikud materjalid, õhus hõljub mõnus puidulõhn.
Kompleksi kuuluvad veel külalistemaja, käsitöömaja, viljaveski hoone on kohaliku külateatri kodu. Endises valitsejamajas on end sisse seadnud MoKS – kunsti- ja sotsiaalpraktika keskus, mille toimimise eest hoolitsevad kunstnikud.
Restauraatorite maja on iga ökoehitaja unistus: seal töötavad endisaegsete ehituskunstide meistrid, kes töötubades õpetavad kõigile soovijatele, kuidas kasutada ehituses savi, kivi, põhku, lina.
Räpina sobib loometööks
Mooste lähedal asub Räpina, mille keskmeks 1734. aastal loodud ja toorainena kodumaist vanapaberit kasutav paberivabrik. Praegu toodab vabrik paberi-kartongi kõrval kunsti- ja käsitöötarbeid ning uue tootena papist pakkenurki. Hoonete vanemas osas, mille seinad on kaetud herilasepesa materjali sarnase paberijääkide kihiga, saab uudistada tootmismehhanisme, mille abil aastakümneid tagasi kaltsud ja vanapaber taas paberiks muudeti.
Paberivabriku meistrid elasid kompleksi kõrvalhoones. Praegu töötab majas vaid üks meister: Ulve Kangro, kes valmistab värvikaid Setu pitse, kasutab vanu mustreid tänapäevases võtmes rõivaste valmistamisel ja õpetab seda koolitustel teistelegi.
Kamber on tulvil kaunist uut ja vana käsitööd. Ühes nurgas leiab väljapaneku kunagi neis ruumides asunud pudukaupluse nööpidest-niitidest, teises eksponeeritakse ajaloolisi peenelt tikitud-heegeldatud-pilutatud tekstiile.
“Mulle on emotsionaalselt väga oluline just siin töötada,” rääkis majas kaheksa aastat oma töötoas tegutsenud Kangro. “Siin on rahu, vaikus ja mu juured, siin saan kohtuda sõpradega, koguda mõtteid, olla mina ise.”
Oma väike kauplus on Kangrol veel Tallinnas Meistrite hoovis, kuid mõni klient soovivat tulla just Räpinasse, et näha, kuidas looming sünnib.
Setu talu kui kindlus
Eesti kõige kagupoolsemas nurgas asuvat Setumaad on Eesti ja Venemaa vahel nii- ja naapidi aastaid jagatud. Praegu on Setumaa administratiivselt jagatud kolmeks: üks osa jääb Võru-, teine Põlvamaale, kolmas osa aga Petseri rajooni Venemaa territooriumil.
Tutvust Setumaaga on hea alustada Värskast Seto talumuuseumist, kus saab uudistada 20. sajandi alguse taluarhitektuuri, tööriistu ja käsitööd. Enamik ehitisi on originaalid, toodud Põhja-Setumaalt.
Tüüpilise Setu talu põhiline tunnus on hoonete, kõrge värava ja vahetaradega suletud hoov, mis näeb välja nagu kindlus, et kaitsta end vaenulike võõraste eest.
Madalas elumajas imestavad külalised, kuidas ühte tuppa mahtus magama terve pere mitu põlvkonda: mõni voodisse, lapsed põrandale õlekottidele, külmetavate kontidega vanad ja tõbised ahju peale.
“Kas teate, miks abielurahva säng nii kitsas oli?” päris muuseumi giid-perenaine Külli Kaur. “Öeldi, et kui mehe ja naise vahele isegi piisk vett ära ei mahu, siis tüli ei mahu ammugi. Aga ruumikitsikus oli suur ja seepärast oodati väga aega, kui paljajalu sai juba üle õue joosta: siis võis minna aida alla magama.”
Igas Setumaa tares on aukohal ukse vastasseinas asuv pühasenulk ehk riiulike linadega kaetud ikoonidega, mille ees möödusid kodused palvused. Seljaga ikooni poole istus laua ääres taluperemees, kellele avanes aknast vaade kogu majapidamisele. Selja taha polnud vaja ärevalt piiluda: seal kaitses ju ikoon.
Kõukudega peab hästi läbi saama
Seto talumuuseumi Saatse filiaalis asub Setumaa kõige rikkalikum vanavarakogu. Kõrvuti arhailiste tööriistade, kirivööde ja hõbeehetega leiab sealt moodsamaid eksponaategi: videoekraanidelt võib näha lühifilme Saatse rahva tähtpäevadest, kodustest toimingutest ja kirmaskitest ehk pidudest.
Saatses viiakse külalised kindlasti kohalikku väikesesse õigeusu kirikusse, kus ohtralt leidub igivanu ikoone, rikkalikult kaunistatud tekstiile ja küünlajalgu. Setu kultuuris ja setude identiteedis on kirikul ja usuelul väga oluline osa ning Saatse tähtsaim püha on juuli viimasel reedel päätnitsapäev, mis lõpeb kirmaskiga.
Koju jumalateenistusele, haudu külastama ja elavatega suhtlema püüavad sel päeval tulla kõik, kes Saatsega seotud. Kel silmad haiged või nägemisega kehvad lood, mingu päätnitsapäeval Saatsesse püha Suurkannataja Paraskeva kirikusse, pangu küünal ja pesku silmi ristiveega.
Obinitsa Seto muuseumitares säilitatakse eelkõige Obinitsa ja Meremäe valla ülejäänud külade ajalugu ja esemeid. Kõige esinduslikum on muuseumi tekstiilikogu, milles enamik esemeid pärit ajavahemikust 1910–1940.
Muuseumi üks asutajatest Liidia Sillaots lappas riidekirstudest ja kappidest välja aina uusi kootud-tikitud pühaserätte, pitse ja kirivöid.
“Siiakanti jõudis kirjaoskus suhteliselt hilja ja pliiats oli majapidamises haruldane asi. Nii võib arvata, et paljud need uhked tööd on sündinud ilma mustrilehtedeta, teiste töödest inspiratsiooni saades ja mustreid ise täiendades,” rääkis Sillaots ja lisas, et jääb üle imestada, kuidas sellist udupeent näputööd viletsas valguses, lõputute kodu- ja talutööde kõrvalt teha suudeti.
Käsitööd loeti väga tähtsaks, sest kui talus tütarlaps oli alles põlvepikkune, pidi veimevakk juba talle rinnuni ulatuma.
Sillaots väitis, et alles mõni aastakümme tagasi häbenesid paljud setud oma päritolu. Öeldi, et ollakse Võrumaalt, sest omapärase kultuuriga rahvakildu on võõrastanud nii eestlased kui venelased. Alles taasiseseisva Eesti Vabariigi ajal, kui oma juurte tunnetamine oluliseks muutus, ajasid setud rinna kummi, hakati korraldama Seto kuningriigi päevi, rohkem väärtustama oma keelt ja kultuuri.
Setu kunst galeriis
Obinitsas peavad Seto kunstigaleriid-ateljeed Hal’as Kunn ehk Roheline Konn kirjanik Kauksi Ülle ja kunstnik Riitsaare Evar. Kauksi Ülle kirjutab setukeelseid raamatuid ja näidendeid, Riitsaar on spetsialiseerunud Setu hõbeehete valmistamisele. Koos tehakse käsitsi pakutrükis Setu rahvusmustritega tapeete, korraldatakse töötube, näitusi, kunstilaagreid ja kontserte.
Galeriisse on kogutud setude tehtud ja Setu-teemalist kunsti maalidest keraamikani, kapid peidavad uhkeid rahvarõivaid ja tekstiile.
Vanas kaupmehemajas on säilinud ajalooline interjöör, kuid hoone mugavaks elamiseks muutmisega läheb veel aega. “Oleme püüdnud maja tasapisi taastada,” rääkis Riitsaar, osutades uuendatud põrandatele ja tihendatud akendele. “Arhitekt vaatas maja üle ja kõige hädapärasemad tööd on tehtud. Kartsime, et kui kõik priuh-prauh valmis teeme, on see esiteks kulukas ja teiseks võib midagi maja omapärast jäädavalt kaotsi minna.”
Koopad ja nahkhiired
Põlva- ja Võrumaa piiril Piusa liivakoobastes on küllap ekskursioonidel käinud mitu põlvkonda koolilapsi. Koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärjel aastail 1922–1966 ja kujutavad endast maaaluseid võlvikujuliste lagede ja liivakivist sammastega käikude süsteemi. Kohati on koopad kümne meetri kõrgused ning pakuvad sobivat talvituskohta nahkhiirtele.
Praegu on külastajatele avatud mõnikümmend meetrit koobaste esiosast.
Giidid soovitavad koopaid imetleda nii kaua, kuni see veel võimalik, sest isegi geoloogid ei oska öelda, kui suur tõenäosus on koobastel püsima jääda või variseda.
Piusa külastuskeskuses saab vaadata õppefilme ja käia virtuaalsel koopatuuril, uurida klaasiliiva sorte, liivakelli ja liikuvaid liivapilte.
Eesti kagunurgast taas kodu poole sõites tasub kindlasti teha peatus mõnes kohalikus söögikohas, näiteks Seto tsäimajas, et mekkida sõira, suuliimi, omatehtud leiba, paksu putru või kapsaasuppi, sest siitkandi perenaised on virgad ja lahked ning toidud väga maitsvad.