Setu-, Võru- ja Põlvamaa kohtumiskohas Lindoral on korraldatud juba 1920. aastatest peale laata alati ühel ja samal kuupäeval, 28. oktoobril.
Lindora laat toob korra aastas rahva kokku
5. november 2011, 09:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva kaubakeskusi täis pikitud Eestis on Lindora laat ääretult huvitav ajalooline fenomen. Laadaplatsi pole, maanteeserva keset männimetsa ja tühjust ilmuvad ühel päeval aastas eikusagilt kümned müügiletid ja telgid.
Õige laadaline on platsis varavalges, kui laudadele laotud riidekaup alles kerge härmakorra all. Hommikul kell üheksa käib juba melu, maanteeserv on tulvil autosid, pill hüüab, maitstakse pirukaid-sõira-koduõlut ning kaubeldakse kõige mõeldavaga: kanad ja kutsikad, raamatud, omakootud sokid, Poola päritolu rõivad, keraamika, lõhnavad singid ja värske liha.
Potisetud viipavad ligi, hüüdes savikausse kõlistades: “Illos hõppõnõ helü!” Soovite raamatuid? Seto instituudi loteriis peate lahendama mõistatuse ja saate brošüüri peale tsäid.
Setu noorikud lõikavad soovijale lahke käega suure tüki kooki ja lasevad lahti leelo, kuidas nad juba varavalges tainast segasid ja küpsetasid.
Soovite handsat? Setude rahvusnapsi, kanget puskarit laadal ametlikult müüa ei tohi, aga kui õigele peremehele tungivalt silma vaatad, ei pea tühjade kätega jääma.
Handsa pole igapäevajook: kui õlut tegi vanasti pea iga peremees, siis handsal olid oma meistrid, kvaliteetset jooki tarvitati kaubatehingute puhul ja suurematel pidudel.
Punapõskne eideke patsutab viienädalasi põrsakesi, kõneldes, kuidas ajalehekuulutuse peale oli nii mõnigi tõenäoline ostja helistanud, aga kindlam tundus otse laadale kaupa sobitama tulla.
Karvamütsi uppuv peremees laseb kolmest ankrust vahutavat magusat õlut ja kiidab, et kuna Lindora laadal pole kohamaksu ja januseid jätkub, tasub selleks päevaks õlu käima panna küll.
Meeleolu on lõbus ja sõbralik, rahval on aega kaupa uurida ja külauudiseid vahetada. Pärastlõunal kolme-nelja aegu on letid kadunud ja laata ei meenuta enam miski peale muljutud rohu inimtühja maantee ääres.