Kas hiljaaegu vilksatanud info Venemaa esiliigast ja Tjumenist tähendab, et oletegi sinna minemas ja töötupõli hakkab lõppema?
Jaanus Nõmmsalu: Mõtlen kõigepealt pere toidulauale
Selgust veel ei ole. Mänedžeride kaudu tunti mu vastu huvi, käisin end neile ka näitamas, kui Tjumen Kaliningradis mängis. Minuga jäädi rahule, kuid siis nõuti, et sõidaksin Uuralite taha meditsiinilisse kontrolli ja viimane info on, et mu minek võib takerduda viisaprobleemide keerukuse taha.
Aga viimasele infole järgnes kõne Tjumeni klubist, et nad nagu ikka tahavad mind. Ei teagi nüüd, mis seis on. Võib-olla ootavad nad oma nädalavahetuse mängud ära ja astuvad siis samme.
Mida Tjumeni meeskonnast teate?
Diagonaalründaja on montenegrolane, ülejäänud venelased, tabeliseis pole kiita.
Eestis või kusagil mujal pole teil vahepeal töövariante tekkinud?
Eestis, kuhu meelsasti jääks, ei tekkinud tõesti. Urmas Tali mind miskipärast Pärnu ei tahtnud, teised meeskonnad olid komplekteeritud. Olin ju küll nõus eelmise aasta palgaga ja üldse olnuks raha läbirääkimiste teema.
Kas võis üheks põhjuseks olla ka avalik kiri, mille kevadel Sten Esnaga kirjutasite? Ütlesite välja, et treeneridki peaksid end täiendama, ja jäite mõlemad hoobilt tööta …
Kindlasti võis mõni, kes end puudutatuna tundis, solvuda. Me küll kedagi nimeliselt ei maininud, aga eks mõtlevaid mängijaid ju ikka kardetakse. Paid on need, keda kamandada saab ja kes vastu ei ütle.
Mis saab, kui Tjumeni variant tööle ei hakka?
Eks mängijate turg hakka nüüd pisitasa liikuma – vajatakse vigastatuile asendajaid, avaneb Aasia turg. Sinna ei tahaks küll minna, aga pean eelkõige pere toidulauale mõtlema. Kui kusagil kaugemal tööd peaksin saama, võib tekkida raskusi Eesti koondisega olümpiakvalifikatsioonis osalemisega.
Olen alati koondise eest valmis mängima ja kutsutud seegi kord, aga kui mul tuleb valida Eesti riigi esindamise ja pere toidulaua vahel, siis valin viimase.