Marianne Mikko: euroaruanne lugejatele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marianne Mikko.
Marianne Mikko. Foto: .

Eurosaadikute tegemistel saab parlamendi veebilehe kaudu silma peal hoida iga kodanik. Euroopa Parlamendi kodulehel on must valgel kirjas kõikide saadikute sõnavõtud, kirjalikud küsimused Euroopa Komisjonile ning Euroopa Liidu eesistujale, deklaratsioonid ja töö komisjonides. Et aasta hakkab lõppema, tegin minagi oma tegemistes inventuuri ja vaatasin, millest mu töölahtrid kodanikule jutustada võiksid.

Lõppev aasta tõi meile Brüsselist uudise 23. augusti kuulutamisest üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks. Olin üks selle deklaratsiooni algatajatest. Pikkade arutelude käigus leidsime nelja kolleegiga eri liikmesriikidest, et meid kannustab ühine soov lepitada nn vana ja uus Euroopa, parandada 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tekitatud haavad.



Deklaratsioon number 44 kogus 409 allkirja. Olen veendunud, et selline mälestuspäev on oluline loomaks Euroopa identiteeti, milles ei puudu eestlus. Nüüd on kõigi eestlaste otsustada, mil moel tähistame järgmisel aastal 23. augustit. Armas lugeja, ootan ettepanekuid oma europarlamendi elektronposti aadressil marianne.mikko@europarl.europa.eu.



Võimalus Euroopale Eesti ajaloost jutustada on olemas.



Aastate jooksul on mind alati saatnud kindel teadmine sõna väest. Sõna võib tappa või tõsta. Mu selja taga on 20 aastat ajakirjanikutööd. Euroopa meediamaastikul toimuvat jälgides mõistsin, et ajakirjandust tuleb mõtestada 21. sajandi kontekstis.



Mõte tekitab tahte ja tahe innustab tegudeks. Pea aasta kestnud pingutuse vili oli raport Euroopa meedia mitmekesisusest.



Raport rääkis ohtudest, mida toob kaasa meedia koondumine paari suurkontserni omandusse. Ajakirjanduse kolletumisest ja illusioonist, et elu ongi ainult “Tantsud tähtedega” või “Tõehetk”.



Juhan Peegel õpetas, et ajakirjanik võid olla, aga inimene pead olema. Nähes, kuidas uksest ja aknast pressib sisse üks uudismull teise järel, tekib mure meie ajakirjanike pärast. Lakkamatu sund toota sisu Internetti, lisalehtedesse ja eriväljaannetesse on toonud kaasa kvaliteedi märgatava languse.



Paraku meenutab Eesti ajakirjandust tabanud koondamislaine õunapuu raputamist sügisel. Kukuvad küpsemad. Siiski pakuvad kesklehtede kõrval värskendust maakonnalehed, mille elu ei sõltu artikli kogutud klikkidest ega kommentaaridest. Ja selle üle tunnen siirast heameelt.



Niisiis tähistavad lõppevat aastat kaks Eesti jaoks olulist tegu Euroopas: kirjalik deklaratsioon 23. augusti mälestuspäevaks kuulutamisest ja raport meedia olukorrast.



Ent loomulikult oleme meie, kuus Eesti eurosaadikut, teinud palju muudki vajalikku ja märkimisväärset. Sestap olge uudishimulikud ja hoidke meie tegemistel silma peal kas või Euroopa Parlamendi kodulehel http://europarl.europa.eu.

Tagasi üles