Jüri Talvet: Pärnus paistab silma, et kultuurikoldeid jääb väheks

Juuripidi Saarde kandist pärit professor Jüri Talvet luges kohtumisel Allikukivi raamatukogus oma luuletusi ja rääkis põhjalikult Juhan Liivi kohta koostatud monograafiast, mis tuleva aasta algupoolel ilmub. Foto: Ants Liigus

Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet on Saarde juurtega mees, kelle kiindumus on hispaania keel ja kes toimetab rahvusvahelist võrdleva kirjandusteaduse aastaväljaannet “Interlitteraria”.

Aga kodumaal on Pärnus sündinud Talvet tuntud kui tõlkija ning luuletaja, kelle värssidest on koostatud kaheksa luulekogu, ja tuleval aastal ilmub tema mahukas uurimus Juhan Liivi luulest.

“Mõtiskleja vaimuloome süvakihtide üle,” ütleb Pärnuga seotud väliskirjanduse õppejõud, tõlkija ja luuletaja enda kohta.

Miks Juhan Liiv? Teie kui väliskirjanduse õppejõu puhul eeldaks, et tunnete suuremat teaduslikku huvi kellegi teise vastu.

Ma ei ole eesti kirjanduse spetsialist ega õppejõud, aga kirjandus on kirjandus. Olen tegelnud kirjandusega võrdlevas plaanis, laiemas kui ainult rahvuslikus kontekstis, ja selles mõttes on meil väga palju teha.

Liiv on tuntud ainult Eesti ühiskonna sees, ta ei ole kuigivõrd väljapoole pääsenud. Paar raamatut on vene ja üks esperanto keeles ehk Liiv on täiesti meie oma nähtus, aga tal võiks tähendus olla laiemas maailmas nagu Kreutzwaldi “Kalevipojal”, mida ma viimasel ajal olen samuti uurinud.

Niisuguse tugeva algupäraga teosed, millele ei leidu otseseid eeskujusid, ei ole eesti kirjanduses kuigi palju.

Vahetuim tõuge Liivi juurde oli see, et luuletusest “Ta lendab mesipuu poole” on kaks eri lõpuga varianti. Keegi ei ole seda õieti tähele pannud ega küsinud, miks see nii on, samal ajal kui ühe lõpuga on luuletus hoopis tugevam, teisega nõrk.

Avastasin järjest rohkem Liivi, läksin kirjandusmuuseumis tema käsikirjade juurde, 2008. aasta lõpus ja 2009. alguses vaatasin läbi kõik luule käsikirjad, aga ei jõudnud kaugemale kui “Oh, elul ikka tera on”, mis on mõttekildude ja -salmide valimik.

Viimasel ajal olen Liiviga uuesti tegelnud, valminud on kaks käsikirja. Monograafia Liivi luulest ja suurem valik loomingust.

Selles suhtes kahtlusi ei ole, et monograafia ilmub tuleval aastal?

Selles suhtes kahtlusi ei ole, käsikiri on kirjastuses Tänapäev toimetamisel. Koguteos võiks ju kuidagi isegi jõulumüügiks välja tulla, aga sellel ei ole mõtet. Parem on oodata ja ajaga teha. Sama kirjastus on avaldanud Liivist juba kaks raamatut, mis olen koostanud: “Oh, elul ikka tera on” ja “Tuulehoog lõi vetesse”.

Minu arvates peaks iga intelligentne eestlane peast teadma mõnda Liivi luuletust. Kas jagate seda arvamust?

Liiv luuletaja ja inimesena peaks andma meile mingisuguse sihi või orientiiri või kindluse. See kindlus on meil tänapäeval väga kõikuma löönud. Liivis on see olemas, tema ei lasknud ennast mõjutada võimust, ta oli ise endale vaba, kuigi tema vabaduse hind oli see, et ta oli ääretult vaene.

Ääretult vaene, aga annetas oma viimase kuue Estonia teatri ehitamiseks.

See on üks legende temast ja küllap see nii oli. Aarne Vinkeli koostatud Liivi mälestusraamatus on palju episoode, sellestki, kuidas ta ennast Poola troonipärijaks kujutas, sest Liivi traagika oli 1893. aastast vaimuhaigus.

Aga kui tema loomingut vaatame, just luulet, näeme, et Liiv ei olnud ainult suur luuletaja, vaid ka suur mõtleja. Võibki öelda, et 20. sajandi alguses oli ta kõige avarama pilgu ja laiema haardega mõtleja, ühelt poolt olemasolu filosoof, teiselt poolt elu hingelis-vaimse terviklikkuse üle juurdleja. Liiv järgis seda filosoofiat vaistlikult ja kuigi ta Eestist väljapoole ei saanud, oli ta palju lugenud, mõelnud palju ja sügavalt. Nii algupärast mõtet nagu temal ei olegi kellelgi teisel seal sajandi alguses.

Liivi looming on mitmeplaaniline, ühelt poolt on ta suurim lüüriline luuletaja, kes meil üldse olnud on, teisalt oli ta võimeline irooniliseks luuleks. Mõttesalmid ja aforistlikud killud võtavad täpselt kokku tema filosoofia, neil on ühtne, terviklik alus.

Mainisite, et ilmuvas kogumikus on 368 luuletust ja mõttekildu. Kas see on kõik, mis Liivist üldse olemas, ja enam ei saa kusagilt lisa tulla?

Lisa tekkida saab ikka, sest käsikirjade juurde võib minna mõni teine ja leida sealt midagi, mida mina ei ole pidanud avaldamist väärivaks. Samal ajal ma ei ole võtnud kogumikku kõiki asju, mis on Friedebert Tuglasel või Aarne Vinkelil. See valik on minu äratundmise järgi sellest, mis võiks olla ilmumiseks küps.

Milline on see sõnum, mis võiks Liivilt kosta tema luuletuste kaudu?

Väga tugev eetiline sõnum kokkuvõttes. Liiv oli väga eetiline luuletaja. Ta eitas teiste ees lömitamist, silmakirjatsemist, nõudis ausust ja puhast südametunnistust, kaitses oma emakeelt ja ründas kadaklust, ka luuletustes. Ta oli väga tugevasti igasuguse kadakluse vastu, olgu siis Eesti, Vene või Saksa kadakad, kes jäljendavad ja teevad sellest jäljendamisest jumaluse ega hooli oma rahvast, oma algupärast. Ta soovib olla võimalikult lähedane jumalikule algloomingule, mööndes, et eeskujud on toredad, aga nad ei ole enamat kui eeskujud, seepärast tuleb otsida oma.

Loomulikult, Liivilgi oli mõjutusi, see on paratamatus. Saksa luuletaja Heinrich Heine oli talle väga südamelähedane, aga see ei tähenda, et ta oleks kirjutanud samasuguseid vabavormis luuletusi. Liiv, kui ta soovis, et tema luuletusi vähegi avaldataks, pidi riimis kirjutama, kuigi see oli talle vastumeelne. Ta otsis vabamaid väljendusi, tänu sellele on tema luuletuste sisu sügavam.

Kelle või mille ajel teie luuletama hakkasite?

Hakkasin luuletusi kirjutama algkooli ajal. Kirjandusõpetaja Nõmm oli see, kes mind ergutas ja kellele ma mõtlen tänuga. Aga pikka aega jäi see tegevus kõrvale, alles ülikooli ajal hakkasin uuesti luuletama. Eakaaslastega võrreldes tulin üsna hilja kirjandusse, 1981 ilmus minu esimene luulekogu “Äratused” , järgnevad kogud olid pikaajaliste vahedega, sest töö ülikoolis ja akadeemilised ülesanded vajasid täitmist.

Uue tõuke sain 1997. aastal, kui mulle anti Juhan Liivi luuleauhind luuletuse “Armastus” eest ja ilmus raamat “Eesti eleegia ja teisi luuletusi”. Läks veel tükk aega ja 2001 ilmus kogu “Kas sul viinamarju ka on”, mis on inspireeritud peamiselt mu nooremast tütrest.

Olete oma luuletustesse pannud meenutusi emast, isast, Jäärjast, Tihemetsast. Kas teisiti kui luulevormis ei saa välja öelda seda, mis kusagil hinges pakitseb?

Luule on loovuse kõige tõsisem proov ja kui luuletus õnnestub, on see midagi enamat kui proosateos. Seal on selline kujundlikkus, mida proosa harva võimaldab, ja selle poole peab püüdlema.

Ma ei ole mõelnud oma elust memuaare kirjutada, püüan, kui suudan, kirjutada luuletusi, jäädvustada üksikuid äratundmisi. Neid ei saa välja imeda sulepeast, vaid mingi tõuge peab tulema väljastpoolt, mingi asi peab jääma, mis hakkab painama, nõuab väljendamist. Siis õnnestuvad ka luuletused.

Olen kirjutanud päris palju luuletusi unenägude põhjal. Unenägu annab esimese seose, kujundi aluse. Seal on see ootamatus, ettearvamatus, mis luuletuse puhul on väga tähtis ja mida päevane teadvus, mis proosas valitseb, ei võimalda. Ema surma järel kirjutatud luuletustest paljud ongi loodud unenägude põhjal. Ja kodu on ääretult tähtis, laiemas mõttes kui pere kodu. See, kust sa pärit oled, kus on su juured.

Mitu luuletust teil endal on kogumikes ilmunud?

Arvan, et selliseid, mis mind ennast rahuldavad, on heal juhul sadakond. Luuletuste hulk on päris suur, aga nõukogude ajal pidi selleks, et luulekogu avaldada, neid päris suur kogus olema. See tegi võimatuks selle, et tollased luuleraamatud oleksid ühtlased. Ükski luuletaja ei saavuta täielikku ühtsust, ta tunneb ise ära, milles on rohkem spontaansust ja mis on rohkem võib-olla mõistusega tekitatud.

Minul on selline äratundmine tulnud aeglasemalt. Liivil ka ei olnud sellist äratundmist peaaegu lõpuni. Ta tegi luuletusi ümber, kahtles ja kohati muutis neid halvemaks, võrreldes alguses kirjutatud minu arvates parematega.

Kui luuletaja suudab kirjutada sadakond head luuletust, on ta oma töö teinud. Ma kirjutan edasi, kui mul tuleb inspiratsioon. Nii et seda tööd ei saa lõppenuks lugeda.

Kas teil on mõni kogugi käsil? Sahtlipõhjas oodanud luuletustest.

Viimasel ajal on kogusid ilmunud üsna tihedasti. Nii tihedasti üks luuletaja ei peagi neid avaldama. Skandinaavia maades on luuletajad riikliku stipendiumi peal, neil on moraalne kohustus igal aastal üks luuleraamat avaldada, kuid arvan, et seal kohustusest kirjutatuna on head luulet äärmiselt vähe.

Viimane kogu oli alles 2010, “Isegi vihmal on hing. Oo, Hamlet mu vend”. Hakkasin vaatama, mis mul avaldamata on, ja saigi kokku raamat. Sellel on kaks autorit, Jüri Talvet ja Jüri Perler. Viimasena mainitu on mu isapoolse suguvõsa perenimi enne eestindamist.

Kaks nime ja üks mees. Aga millest tekkis teil huvi Hispaania vastu? Olete väga palju tõlkinud hispaania keelest ja vastupidi, kirjutanud raamatuid sellest päikeselisest maast.

Kui tunned, et millegagi ei ole küllaldaselt tegeldud, ei ole nähtud asju, mis seda vääriksid, on see omaette stiimul: millegi loomine, tekitamine. Nii on mul Liiviga ja nii oli Hispaaniaga. Sel ajal, 1960.–70. aastatel ei tegelnud keegi põhjalikult Hispaania kultuuriga, kuigi Ain Kaalep ju tõlkis hispaania luulet, aga ta tõlkis luulet paljudest teistestki keeltest ega jaksanud üksi teha kõike.

Minu esimene tõlge ilmus ajalehes Edasi 1970. aastal. Mul oli selle üle tohutult hea meel. Tegin koostööd Kaalepiga, hakkasime ajakirjale Noorus tegema valikuid Ladina-Ameerika kirjandusest, tema tõlkis luulet, mina proosat. Ülikooli ajal hakkasin peamiselt omal käel hispaania keelt õppima, mul olid kirjasõbrad ja kirjade kirjutamine oli väga hea harjutus.

Samal ajal oli Tartus erakordne isiksus Arthur-Robert Hone, ainsa inglase ja ainsa välismaalasena pärast sõda siin. Tema õpetas inglise kirjandust ülikoolis, aga ta oli Cambridge’i ülikooli lõpetanud romaani filoloogina ja õpetas neile, kes tahtsid, fakultatiivselt hispaania keelt. Tema mõjutused olid väga suured.

Taasiseseisvas Eestis õnnestus meil avada Tartus ülikoolis hispaania eriala. Olen seda vedanud algusest peale, kuigi mu põhitöökoht on kultuuriteaduste ja kunstide instituut, kus juhin maailmakirjanduse õppetooli. Meie üliõpilaste võimalused Hispaanias ja hispaaniakeelsetes riikides käia on sellised, millest minu õpingute ajal ei saanud unistadagi.

Kuidas te saite nõukogude ajal kätte seda materjali, mida tõlkisite?

Päris alguses oli seda tõesti väga raske saada. Esimeseks tõlkeks leidsin materjali Moskvas välja antud hispaania kirjanduse antoloogiast. Seal olid lühijutud, tõlkisin Pedro Antonio de Alarconi jutustuse “Prantsusmeelne”. Sain mõne antoloogia veel, üks inglane saatis mulle suure hispaania-inglise sõnaraamatu ja Hispaania rahva kirjandust käsitleva kogumiku. Olen talle selle eest siiani tänulik.

Moskvas väliskirjanduse raamatukogus leidus ohtrasti hispaaniakeelset kirjandust. Seal hakkasin tudengiaastate lõpus käima, sealt sai kirjandust tellida ka Tartusse raamatukogude vahelise vahetuse kaudu.

Millal te Hispaaniasse pääsesite?

Esimene reis oli 1985. aastal tänu sellele, et olin enne olnud Kuubas. Mõlemad käigud toimusid Moskva kõrghariduse ministeeriumi kaudu ja olin rühmas ainus õppejõud Baltikumist. Pärast virnade kaupa ankeetide täitmist sain loa sõita Hispaaniasse Nõukogude-Hispaania keele õppejõudude rühmas. See oli esimene rühm, mis siit läks Madridi Complutense ülikooli kaheks kuuks.

Sain seal kokku kirjasõbraga, kellega olime kirju vahetanud 15–16 aastat.

1985 oli esimene perestroika-aasta ja Nõukogude Liidu ja Hispaania vaheliste diplomaatiliste suhete kehtestamise aasta.

Selle esimese reisi põhjal kirjutasin raamatu “Teekond Hispaaniasse”, matkides Tuglast, kellel on “Teekond Hispaania” 20. sajandi algusest.

Kas mulje, mille saite, vastas kirjanduse kaudu kujunenud ootustele?

Kõik oli täiesti uus, midagi ma idealiseerin selles raamatus, otsekui esimese armastuse puhanguna. Hiljem, kui oled juba rohkem käinud, hakkab miski minema tavaliseks, näed, et mõni asi ei ole päris nii, nagu esimese vaimustusega tundus.

Tagantjärele on mul hea meel, et ma ei läinud seal ülikooli loengutele, vaid olin rahvusraamatukogus ja kirjutasin raamatut, mis valmiski põhiliselt Hispaanias oleku jooksul. Sõbrad sõidutasid mind Madridist välja teistesse paikadesse. Barcelonasse sain loa sõita pärast seda, kui mitut puhku olin Nõukogude Liidu saatkonna KGB kohaliku ülemusega vestlemas käinud.

Doktoritöö kirjutasite Hispaania klassikalisest kelmiromaanist, kuigi ei olnud selle tegevuspaikades veel käinudki. Miks te sellise teema valisite?

Kelmiromaanid on üks suur nähtus Hispaania kirjanduses. Teema valikut mõjutas see, et nõukogude ajal oli realism tähtis, ja seal sai uuritud realistliku romaani kujunemist laiemaski plaanis. Olen hispaania klassikalise kelmiromaani näitena tõlkinud teose, millest nähtus alguse sai: raamatukese pealkirjaga “Tormese Lazarillo elukäik”.

Teisi kelmiromaane ei ole eesti keelde tõlgitud ja mul ei ole ka jõudu. Selle teema käigus olin Leningradi ülikooli juures kraaditaotleja. Sealseteks eksamiteks pidin päris põhjalikult Hispaania kirjandusega tegelema ja sain tõukeid loometööks.

Milles seisnesid romaanitegelaste kelmused?

Kelmused võisid olla erinevad. Näiteks mainitud väikeses raamatus ei nimetata peategelast kelmiks.

Hispaania keeles picaro, siit pikareskne ehk kelmiromaan. Ta on poisike, heidik, keda elu õpetab kavaldama, kuidas näiteks toitu näpata. Tema veel kelm ei ole, aga on romaane, kus juba teadlikult kujutatakse noore inimese allakäiku pahelise ühiskonna mõjul. Seal ei ole enam süütud kelmused, vaid teadlikud pahateod.

Samal ajal on nende hulgas olustikulisi seiklusromaane, mis on tunduvalt kergem, ajaviitelektüür. Selles laadis on neid hiljemgi kirjutatud ning need on levinud Eurooopa kirjandusse. Näiteks “Seikleja Felix Krulli pihtimused”, Thomas Manni teos, mida peetakse 20. sajandi esinduslikuks kelmiromaaniks.

Jüri Talvet ja Pärnu – lapsepõlvelinn.

Ma olen Pärnus sündinud ja üles kasvanud, esimesed 18 aastat siin elanud. Siis läksin kolmeks aastaks sõjaväkke. Alguses saadeti Kaliningradi tankipataljoni, põhiosa armeeteenistusest aga olin Riias spordipataljonis, kus mu ala oli püstolilaskmine. Seejärel Tartu ülikooli. Kaugõppes olin juba ülikoolis sees ja pärast mitmesuguseid sekeldusi õnnestus saada statsionaari. 1967–1972 õppisin inglise filoloogia osakonnas.

Vanematekodu oli Pärnus ja suure osa suvedest olen olnud siin, pere ja lastega.

Kui nüüd Pärnusse tulete, kas miski rõõmustab teid või vastupidi, jahmatab?

Pärnus on muidugi rand ja pargid, need on imetlusväärsed ja suurepärased. Aga Pärnus on kahjuks niimoodi, ja eriti uuematel aegadel paistab see silma, et kultuurikoldeid jääb väheks. Ennast surub peale maisem elu, kaubandus ja tarbimine.

Jah, kultuuri on siin Tartuga võrreldes vähe. Tartu suur eelis ongi see, et ta on läbi imbunud kultuurist. Samal ajal olen Tartu ja Pärnu vahel, Pärnu võimaldab lõõgastuda, kui kultuuri liiga palju saab. Kodumajas praktilisi töid teha.

Nii et selles mõttes on väga hea, kui saab loomulikus keskkonnas olla, sest keha vajab ka natukene kosumist. Kehasse tuleb jõudu juurde ja see toetab vaimu.

 

CV

 Sündinud 1945 Pärnus.

 Lõpetanud 1964 Pärnu 2. keskkooli (Koidula gümnaasium).

 Töötab 1974. aastast Tartu ülikoolis väliskirjanduse õppejõuna.

 Kaitses 1981 Leningradi (Peterburi) ülikoolis kandidaadiväitekirja hispaania klassikalisest kelmiromaanist.

 Juhatab 1992. aastast professorina Tartu ülikoolis maailmakirjanduse ja hispaania filoloogia eriala.

 Tegutseb 1994. aastast Eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni (EVKA) juhatuses, toimetab rahvusvahelist võrdleva kirjandusteaduse aastaväljaannet Interlitteraria.

 Avaldanud kirjandusuurimuslikud kogumikud “Hispaania vaim” (1995) ja “Tõrjumatu äär” (2005), artikleid rahvusvahelistes ja kodumaistes väljaannetes ning kulturoloogilise kallakuga esseeraamatuid, nagu “Teekond Hispaaniasse” (1985), “Hispaaniast Ameerikasse” (1992), “Sümbiootiline kultuur” (2005).

 Koostanud ja avaldanud kaheksa algupärast luulekogu ning algatanud ülikooli kirjastuses kolm sarja, need on “Maailmakirjanduse tõlkevaramu”, “Kaasaegne mõte” ja “Kaasajaluule”.

 Tunnustustena pälvinud Juhan Smuuli kirjanduse aastapreemia 1986, Juhan Liivi luuleauhinna 1997 ja Ivar Ivaski mälestusauhinna 2002.

 Omab riiklike autasudena Valgetähe IV klassi ordenit (2001) ja Hispaania Isabel Katoliiklase ordenit (1992).