Vana mees tahab tagasi koju

Foto: Andres G. Adamason

„Ah, üritad muudkui jälle,” kohmab toanaaber, ise köhides ja kepiga kolistades. See köhimine ja kolistamine häirib Antonit (nimi muudetud, G. N.) algusest peale. Aga muidu on hooldekodu toanaaber vahva sell, selline elurõõmus. Kordab aiva: sa oled vana mees, aga ei tea, mis sulle hea on. Soojast toast, puhtast pesust ja kõhutäiest peaks ühele 80sele piisama.

Aga näe, ei piisa. Anton asutab bussi peale, et minna oma päriskoju. Sel nädalal juba teist korda. Kutse on temast tugevam, mälestused tõmbavad kui magnet, teevad hinge imelikult hellaks ja silma niiskeks. Pool tunnikest loksumist, siis veel oma 15 minutit astumist ning ta võib tuttava jalgvärava lahti lükata. Kriuks! Kui rõõmus kriuks! Selja taha jäi teine, uus kodu, kuid Anton ei vaata tagasi. Ta ei taha. Kui saaks, kui ometi saaks asjad niimoodi seada, et ei peaks siit jalgväravast taas minema. Kõik siin on enda kätega ehitatud. Kui saaks …

Anton ei lähe tuppa. Ta suundub väiksesse aeda, sügisesed kirjud lehed taldade all, ja istub pingile. Nii ilus ilm ju. Seesama pink on ta oma meisterdatud, ka kiik mõnikümmend meetrit eemal. Aed maja ümber on oma töö. Majast rääkimata. Tiigikese kaevasid nüüdseks valutavad ja soonilised käed. Vana mees vaatab hetkeks käsi ja mõtleb: raske uskuda, kui palju jõuab kahe käega.

„Tütrel pole ajaraasugi olnud, kõik lehed riisumata, lehtla laud täis tuule toodud oksakesi,” arutleb mees poolvaljusti. Või kus tütrel see aeg! Kui parasjagu juhutööd pole, istub elukaaslasega köögis, pudel ees. Anton teab, et sel kellaajal pole kumbagi kodus. Tuppa ei kipu ta seepärast, et ei taha näha nurka, kus tühjaks joodud viinapudelid.

Vana mees arutab mõttes teab mitmendat korda, mis pagan see tütre arusse läks. Jättis oma kaks last mehe juurde, hakkas flirtima endise vangiga ja siin nad nüüd pesitsevadki – tema, Antoni ehitatud kodus. Abikaasa Ilse süda ei pidanud sellele vastu, naine suri, jättes maise murekoorma Antoni õlule. Aga kaua temagi seda kanda jaksab?

Armastus trellide tagant

„Pööras ära,“ kommenteeris hooldekodu toakaaslane. Anton oli talle ühel õhtul lastelaste ja tütre pilte näidanud ja jutustanud, kuidas tütar oma mehele ette heitma hakkas, miks too ei ütle ilusaid sõnu, ei tee kingitusi ega too lilli. Et elu olla kui keldris, nii pime-pime. Hakkas hilja koju tulema, ennast mukkima.

Ju need valguskiired, mis vanglast kirjade näol saadeti, tütre pimedaks tegid. Miski ei aidanud. Vastus oli alati: „Mul on üks elu ja ma tahan olla õnnelik.“

 Väimees, kes oma ema abiga lapsi kasvatab, vihjas kord Antonile: „Sattusin mõnele kirjale peale. Oh jeerum, missugust paksu armastust, naise ilu ülistust need täis olid. Kindlasti mõnest raamatust maha viksitud, sest normaalsed inimesed üksteisele selliseid sõnu küll ei ütle. Aga võimalik, et kirjutati kambakesi. Ennegi selliseid asju kuulda olnud.“

Antoni tütar uskus aga uude armastusse, selle siirusesse. Käis vanglas kokkusaamispäevadel, isegi ööbis seal pruudina. Mõistagi ei talunud eksmees sellist asja kaua, ämm samuti.

Oma emale-isale polnud ta halb tütar, rääkis ikka avameelselt ja aitas, kuis sai. „Ma tahan, et mind tõeliselt armastatakse,“ kordas ta alatasa. Vanemate meelest polnud eksmehel viga midagi, kidakeelne oli ta küll. Kord, kui Ilse kodus nuttis, otsis Anton väimehe tööl üles ja andis nõu: „Kuule, kas sa ei saa siis ilusaid sõnu öeldud, kui teine nende järele lausa valus on. Tee ikka suu lahti, kurat küll, naine läheb vangi juurde!“

Sügiseses aias istudes tuleb vanale mehele meelde, kuidas tütre ämm sajatamas käis, kaks nutvat last näpuotsas. Mällu on kui tulikirjaga löödud: „Sinu tütar teeb sellist häbi, et ma ei julge enam ühelegi tuttavale otsa vaadata. Mismoodi te teda kasvatasite? Kas ülistasite igal õhtul oma võsukese ilu, et ta niisuguses näljas on?“ Sellest õhtust Ilse põdema jäigi.

Kinkeleping närib hinge

Kellele veel kui mitte oma ainsale tütrele jätta maja ja muu maine vara?! Anton ja Ilse tegid kinkelepingu juba siis, kui sündis esimene lapselaps. Nad olid Ilsega aastates, noored jälle tulvil hakkamist, väimees lahtiste kätega pealekauba. Tütar elas esialgu ämma juures, kust väimehel oli lühike tee tööle. Anton uskus, et noored oleksid hiljem tema tehtud maja valinud: see ju avaram.

Kui tütart pimestanud armastus vanglast vabanes ja majja kolis, lõppes kodune vaikelu. Uus mees oli kuraasikas. Jah, ilusaid sõnu oskas ta teha, sõpru külla kutsuda ja viinapudeli juures istuda. Muu aga oli talle teisejärguline. Tööl käimine kaasa arvatud. Ühe viinavõtu käigus sai tütar kogemata teada, et kaunid lembekirjad olidki kambas kirjutatud. Tütar juhtus köögist toiduga tulema hetkel, kui poisid isekeskis itsitasid, kuidas naised ilusate kirjade liimile lähevad. Nagu kärbsed.

Anton kuulis ära noorte esimese tüli. Sõnu, mis teineteisele öeldi, oli niisuguseid, et vana mehe süda hakkas kloppima. Käsi rinnal, mõtles ta: hea, et Ilse seda ei kuule. Kui kuuleks, sureks teist korda. Majarahu ei tulnudki tagasi. Ei möödunud päevagi, kui tütar oma lembekirjanikuga poleks sõimelnud. Anton tahtis rahu ja läks sotsiaaltöötajale rääkima, et ehk saaks hooldekodusse.

Kinkelepingus on kirjas, et tütar peab isa eest hoolt kandma. Ent kui isa ei suuda sellist elu taluda, nagu elab tütar? Antonile tuldi sotsiaalosakonnas vastu. Nüüd uurib vana mees kinkelepingu tühistamise võimalusi. Ta tahaks tagasi oma koju, enda ehitatud majja ja rajatud aeda. Aga ta tahaks tagasi riidudeta kodu. Tuttavad on soovitanud võtta koduhooldaja. Aga tütar?

Anton teeb mõttes südame kõvaks: „Mingu oma vangiga kus kurat!“ Mõtleb veel, et peaks minema tütre ämma ja eksmehega aru pidama: ehk oskavad nõuga aidata.

Tagasitee aeg hooldekodusse on käes. Anton ohkab, võtab taskust paberräti ja läheb pühib lehtla laualt tuule toodud sodi ja puulehed. Paber läheb katki, mees pistab räbalad taskusse.

„Millal ma selle laua ja pingid siia juurde tegin?“ sügab Anton laupa. „Vist samal suvel, kui tütar sündis. Nii oli, jah.“ Jalgvärav kriuksatab tuttavalt, kui Anton selle kinni tõmbab. Heli käib vanal mehel südamest läbi. Selles pole kübetki seda rõõmu, mis tulles.