Mäletan mõne aasta tagust sõnasõda nimekirjade pärast, kus koolid veeretasid keelukorraldust linnavalitsusele ja sealt öeldi vastu, et koolid (loe: hoolekogud) on liialdatult reageerinud. Nii ongi, et osa noori inimesi saavad sugulastele hariduskäigust rääkides näidata oma nime lehes trükitud nimekirjas, teistel on seal valge laik.
Ajalooga lähedalt suhtleva inimesena ma pelgan selliseid valgeid laike. Hoomatavas minevikus ainult laigud olidki, kas nüüd libiseme tasapisi samas suunas tagasi? 1994. aasta suvel trehvasin kord Pärnu muuseumi kauaaegse direktori Omar Volmeriga (1934–2002), kes rääkis mulle õhinal, kuidas oli käinud rahvusarhiivis lugemas põllutööministeeriumi osakonnajuhatajast isa ülekuulamiste toimikut. Võtsin tuld, sõitsin Tallinna ja läksin arhiivi. Kõik oli üllatavalt lihtne. Ütlesin, kuidas huvi pakkuv isik on minuga seotud ja järgmisel päeval võisin emapoolse vanaisa Jaan Haakmanni toimikusse süveneda. Mõistagi sain sealt teada nendegi nimed, kes taadi peale olid kaevanud.
