Seaduse varjus

Isikuandmete kaitse peaks olema mõistlik, välistamata võimalusi teha taustauuringuid või uurida ajalugu läbi inimsaatuste. Foto: Peeter Langovits

Inglastel on nali, et härrasmehest loeb avalikkus vaid kolmel korral: kui ta sünnib, abiellub ja sureb. Ajakirjanikuna olen pidanud oluliseks, et avalikud oleksid nii kooliuusikute kui -lõpetajate nimed. Neile on need elus olulised verstapostid ja miks ei võiks kuskil albumi vahel säilitada Pärnu Postimehe koltunud numbrit, kust kooliminekust ja täiskasvanuellu astumisest saab palju aastaid hiljemgi lugeda ja meenutada. Siit algabki see, mida reedeses lehes kirjeldas kolleeg Silvia Paluoja.

Mäletan mõne aasta tagust sõnasõda nimekirjade pärast, kus koolid veeretasid keelukorraldust linnavalitsusele ja sealt öeldi vastu, et koolid (loe: hoolekogud) on liialdatult reageerinud. Nii ongi, et osa noori inimesi saavad sugulastele hariduskäigust rääkides näidata oma nime lehes trükitud nimekirjas, teistel on seal valge laik.

Ajalooga lähedalt suhtleva inimesena ma pelgan selliseid valgeid laike. Hoomatavas minevikus ainult laigud olidki, kas nüüd libiseme tasapisi samas suunas tagasi? 1994. aasta suvel trehvasin kord Pärnu muuseumi kauaaegse direktori Omar Volmeriga (1934–2002), kes rääkis mulle õhinal, kuidas oli käinud rahvusarhiivis lugemas põllutööministeeriumi osakonnajuhatajast isa ülekuulamiste toimikut. Võtsin tuld, sõitsin Tallinna ja läksin arhiivi. Kõik oli üllatavalt lihtne. Ütlesin, kuidas huvi pakkuv isik on minuga seotud ja järgmisel päeval võisin emapoolse vanaisa Jaan Haakmanni toimikusse süveneda. Mõistagi sain sealt teada nendegi nimed, kes taadi peale olid kaevanud.