Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2018/09/03/11376581t1he0a1.jpg)
Inglastel on nali, et härrasmehest loeb avalikkus vaid kolmel korral: kui ta sünnib, abiellub ja sureb. Ajakirjanikuna olen pidanud oluliseks, et avalikud oleksid nii kooliuusikute kui -lõpetajate nimed. Neile on need elus olulised verstapostid ja miks ei võiks kuskil albumi vahel säilitada Pärnu Postimehe koltunud numbrit, kust kooliminekust ja täiskasvanuellu astumisest saab palju aastaid hiljemgi lugeda ja meenutada. Siit algabki see, mida reedeses lehes kirjeldas kolleeg Silvia Paluoja.
Mäletan mõne aasta tagust sõnasõda nimekirjade pärast, kus koolid veeretasid keelukorraldust linnavalitsusele ja sealt öeldi vastu, et koolid (loe: hoolekogud) on liialdatult reageerinud. Nii ongi, et osa noori inimesi saavad sugulastele hariduskäigust rääkides näidata oma nime lehes trükitud nimekirjas, teistel on seal valge laik.