Taasiseseisvunud Eesti ajal haldusreformijärgsel Pärnumaal on suletud üle paarikümne maakooli, neist paljude hooned on jäänud saatuse hooleks, osa müügis, osa eraomandis, osa avalikus kasutuses. Aga igaühega neist käivad kaasas põlvkondade pikkused meenutused, meie enda, vanemate ja vanavanemate lapsepõlv ja noorusaeg.
Vatla mõisa häärberi peaukse ees istub valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taga neli naist, kelle ees on sületäis albumeid ja kohvitasside vahel kõrgub igas mõõdus mustvalgete fotode kuhi. Seda kuhilat nad huviga uurivadki, et valida välja need, mis on näitusel üleval täna, 1. septembril Vatla kooli vilistlaste kokkutulekul.
Hõbejuukseline Maret Orulepa tuli külakooli esimesse klassi 1955. aastal, hiljem oli ta siin õpetaja ja õppealajuhataja ning läks siit 1997. aastal tööle Kõmsi kooli.
Paadrema külaseltsi hing, raamatupidaja Margit Merila hakkas Vatla põhikoolis käima neljandast klassist.
Vatla raamatukogu juhataja Triin Vare on jäänud oma kunagise kooli majahaldjaks, sest kohalik vaimuvaramu asub Maydellide aadlisuguvõsalt võõrandatud mõisa peahoone teepoolses otsas.
Need ei ole ainult aja ringid, mis selle maja tühjaks viisid.
Maret Orulepa
Statistik ja Vatla kooli hoolekogu viimane esimees Koidu Kütt on mehe suguvõsalt kuulnud lugusid sõjaeelsest koolielust. Tema pere vanem laps jõudis Vatlas lõpetada, noorem pidi pärast kolmandat klassi minema teise kooli, sest vahepeal jõudis Hanila vallavolikogu teha Vatla kooli sulgemisotuse. “Vatla kooli on lõpetanud 1004 õpilast, peale nende paarsada, kes olid siin lühikest aega,” haarab Kütt jutuotsa. Ta teab sedagi, et keskmine klass oli kümne õpilasega, et kõige popim tüdrukunimi on olnud Linda ja poisil Endel, et 1997. aastal lõpetanud 70. lennus olid ainult poisid ja viimases, 2017. aasta 89. lennus ainult tüdrukud.
“Minu klass oli teisel korrusel. Minu ajal oli vähe lapsi, olen õppinud neljandas klassis isegi nii, et meid oli neli klassi koos, aga 1970.–1980. aastad – see periood oli hoopis midagi muud: lapsi oli palju, üle 160,” meenutab Maret ehk õpilastele õpetaja Orulepa, kes andis ainetunde keemiast kirjanduseni, eesti keelest saksa keeleni.
“Maret andis meile saksa keelt, tegi selle nii selgeks, et käisin Haapsalus olümpiaadil,” särab Merila, nagu näeks ta ennast taas siin koolipingis. “Meil oli hästi suur klass: 16 poissi ja kaheksa tüdrukut. Õpetajate hulgas käis pingpong, keegi ei tahtnud seda klassi endale, liiga suur ja palju poisse. Aga Tamara Viikmann oli äsja tulnud vene keele õpetajaks, arvas, et tema saab meiega hakkama, ja sai ka.”
“Need ei ole ainult aja ringid, mis selle maja tühjaks viisid,” tõdeb Orulepa. “Ümberkaudu on valla koolid kõik väikesed ja omanäolised ja suurepärased, aga lapsi ei ole, sest maa on tühi. See ongi see viga, meie süsteemi viga: põlvkonna vältel on jäänud maa tühjaks.”
Vatla kooli vilistlased plaanivad luua mittetulundusühingu, et säilitada oma kooli mälu, ajalugu ja meenutused. Suur eeltöö selleks on tehtud.
30 kilomeetrit Vatlast asub Tõhela, kus kooli mainiti esimest korda 1767. aastal ja regulaarset haridust võis taga nõuda 1872. aastast. 1. septembril 1999 seal külas enam koolikell ei helisenud.
Mõni töötaja ei julgenud seal õhtusel ajal üksinda olla, eriti teisel korrusel õpetajate toa poolses osas.
Kirsti Talu
Haridusasutus, viimase nimega Tõhela lasteaed-algkool toimetas omaaegse kirikumõisa hoones 1949. aastast. Kooli viimane juhataja oli Kirsti Talu. “Siis oli selline poliitika ja laste arv oleks juba paari aasta pärast palju vähenenud,” räägib ta. “Mingil hetkel poleks mõtet olnud seda pidada.” Siiski tõdeb Talu, et sulgemise ajal oli lapsi omajagu, rohkem kui nii mõnelgi aastal enne seda.
Lapsevanemad olid muidugi tugevalt selle vastu, et asutus suletakse, kohale kutsuti meediagi. “See on vist loomulik reaktsioon, kui mingi väike kool kinni pannakse. Siis on mõte, et küla jääb tühjaks.” Talu tõdeb, et praegu ei ole vahemaad enam nii määravad, aga toona tundus väikese lapse igal hommikul 12 kilomeetri kaugusele lasteaeda või kooli saatmine hirmutavgi. Tõhela kandi õpilased jätkasid Tõstamaa keskkoolis.
Sulgemise ajal töötas koolis pea seitse inimest, neli pedagoogi ja mõni toetav töötaja. Sulgemise järel läks üks õpetajaist pensionile ja ülejäänud Tõstamaale erialasele tööle.
Pärast haridusasutuse sulgemist on läinud liikvele jutud kummitustest. Kohaliku kasutatud kauba äri pidaja käis alles mullu selgeltnägijate saates, kus kurtis, et hoones leidvat aset veidrad juhtumised.
“Krõbinat oli ikka kuulda. Mõni töötaja ei julgenud seal õhtusel ajal üksinda olla, eriti teisel korrusel õpetajate toa poolses osas,” räägib kunagine koolijuht. “Seal oli pisike ruum, kus oli hääli kuulda. Samal ajal on see vana maja, tuvid on räästa all.”
Talu nendib, et ise ta miskit eriskummalist seal märganud pole.
Kui kummitused siin hoones toimetaksid, oleksid nad ainukesed, sest Tõhela koolimaja on hüljatud. Auväärse ajalooga ehitis on tõeliselt trööstitus olukorras. Võssa kasvanud ja hooldamata hoone ümber jalutades võib näiteks märgata eest tõmmatud ust, mis vastu maja kunstipäraselt vildakalt seisma sätitud.
25 aastaga suletud koolide saatus