Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2018/09/04/11380517t1h38dd.jpg)
Sõites praegu autoga või kõndides taskulambiga mööda kõrvalist kruusateed, võivad valgusvihus ette jääda noorte rebaste või suisa kährikute helkivad silmad. Teele jääb maas kössitavaid suurte silmadega lindegi, kes läheneja eest tõusevad viimasel hetkel lendu, kõiguvad seejärel pikkade tiibadega nahkhiirelikult vehkides eemale ja laskuvad veidi kaugemal taas maha. Nii saab sellele linnule pikalt läheneda üritada, enne kui ta peab mõistlikumaks kusagile mujale, metsarajale lennata. Noori ja vanu laiskkulle, kes ööhämaruses nii laisad polegi, kohtab praegu rohkelt sõiduteedel kössitamas.
Vanade eestlaste juttudes kohtab kahte huvitavat lindu. Esimest hüüti laiskkulliks, sest ta oli nii laisk, et magas terved päevad mõnel männioksal või suisa maapinnal ja inimene võis talle metsarajal peaaegu peale astuda. Teine lind oli aga ööelanik, kes nahkhiire moodi lendas ja imelikke hääli tegi. Tegelikult on päevane laiskkull ja öine ööketraja üks ja seesama lind: öösorr.