Peaaegu nähtamatu soristaja

Foto: Karl Adami

Sõites praegu autoga või kõndides taskulambiga mööda kõrvalist kruusateed, võivad valgusvihus ette jääda noorte rebaste või suisa kährikute helkivad silmad. Teele jääb maas kössitavaid suurte silmadega lindegi, kes läheneja eest tõusevad viimasel hetkel lendu, kõiguvad seejärel pikkade tiibadega nahk­hiirelikult vehkides eemale ja laskuvad veidi kaugemal taas maha. Nii saab sellele linnule pikalt läheneda üritada, enne kui ta peab mõistlikumaks kusagile mujale, metsarajale lennata. Noori ja ­vanu laiskkulle, kes ööhämaruses nii laisad polegi, kohtab praegu rohkelt sõiduteedel kössitamas.

Vanade eestlaste juttudes kohtab kahte huvitavat lindu. Esimest hüüti laiskkulliks, sest ta oli nii laisk, et magas terved päevad mõnel männioksal või suisa maapinnal ja inimene võis talle metsa­rajal peaaegu peale astuda. Teine lind oli aga ööelanik, kes nahkhiire moodi lendas ja imelikke hääli tegi. Tegelikult on päevane laiskkull ja öine ööketraja üks ja seesama lind: öösorr.

Öösorr on oma nime saanud müstilise ja kohati kummalise laulu järgi. Eesti öösorr õppinud oma laulu hobuse soristamisest. Lauluõppimise ajal jäänud meie öösorr liiga kauaks põõnama ja kui ta üles ärkas, ei jõudnud ta muud midagi õppida. Mõistatuslik soristav hääl, mis sageli kostab just rabade servadest, rabamännikutest. Otsekui ketraks keegi seal väsimata või sõidaks hoopis rabas võrriga, lööks mingi suur loom kõvasti nurru või niriseks midagi vedelat nõusse. Sorisemise vahele kuuldub kõhedust tekitavaid ruikeid ja justkui piitsa plaksatusi – needki kuuluvad öösorrile. Plakse tekitab ta tiibu pea kohal kokku lüües.