Vanas koolimajas pikutab filmivaataja vanni vee asemel patjadel

Pererahvas korraldab padja-vanni-kinos muhedaid filmi­õhtuid. Foto: Mailiis Ollino

Pööravere vana koolimaja juurde viib sinka-vonka külavahetee. Korra jõuab peast läbi käia mõte, et oleme eksinud, kuid selle katkestab nurga tagant paistev funktsionalistlikus stiilis tellismaja.

Jõuame auto vaevu parkida, kui juba tõttab meile rõõmsalt lehvitades vastu majaperemees Tarmo Ladva. Taamal ootab mind ja piltnikku perenaine Heleen Ladva pisipoeg Lennartiga. Jalutades läbi hoovi peaukse suunas, võidab meie tähelepanu hubane võrkkiigesalu, kus mõnuga tahaks silma looja lasta. “Kuumal ajal on seal nii hea, isegi sitikad ei söö,” märgib Heleen.

Hoovile on ehitatud liivakast ja kiik, kuid väike Lennart müttab hea meelega lillepeenras või sulistab poriloigus.

Õuel tervitab meid veel üks tegelane: kass. “See on naabri kass, aga ta arvab vist, et on meie oma,” naerab Heleen, kes mõni minut tagasi hiirekuninga toas luusimast avastanud.

Olen mõttes valmistunud, et hoones võtab mind vastu vanadele koolimajadele omane kõle ja külmavõitu fuajee, kuid olen totaalselt eksinud. Hubases ruumis on küll värv seintelt koorunud, kuid see lisab ainult vunki. Vana laudpõrandki on alles jäetud, kuid värv lihvitud. Tuba moodustab padja-vanni-kino eesruumi. Jah, minulgi läksid seesugusest paigast kuuldes esiti silmad suureks ja tekkis kahtlus, kas kuulsin ikka õigesti. Kuid nagu nimigi ütleb, on tegemist kinoga, kus on vannid ja neis omakorda padjad.

Tarmo, Heleen ja Lennart Ladva kolisid Pööravere vanasse koolimajja mullu detsembris, teadmata, mis ees ootab. Foto: Mailiis Ollino

“Kinos on vahest teilgi tulnud ahvatlus panna jalad eesolevale toolile teisele kuklasse,” pärib Heleen naerusuiselt ja loeb meie silmist jaatava vastuse. Padja-vanni-kinos seda probleemi ei teki, sest filmi saab nautida pehmetel patjadel vannis lösutades. Saalist leiab 12 vanni ja mõne koolipingi, mis eelmise sajandi kooliaastatest siia jäänud. “Toome siia millalgi tugitoole ja diivaneid ka, äkki mõni vanem inimene soovib siiski istuda,” lohutab Tarmo neid, kes pikutades end ehk kõige mugavamalt ei tunne.

Sedasorti kino on Eestis esimene. Kuidas ometi noorpaar sellise julge mõtte peale tuli? “Ega meil alguses olnud sellist ideed,” seletab Tarmo. Koolimaja ei soetatud eesmärgiga luua kino. “Kui me eelmise aasta detsembris siia elama tulime, ei olnud siin pesemisvõimalust,” meenutab mees. “Käisime õhtuti Pärnu spaades.” Mõte jooksis muudkui vannitoa ümber: vannid, vannid, vannid … “Aga ärme vannidesse vett lasegi, paneme sinna hoopis padjad,” mõtles noorpaar ja sealt hakkas ettevõtmine kui lumepall veerema. Peagi leidis peremees interneti avaruses tuhnides sobivad vannid. Nagu mõeldud, nõnda tehtud ja sündiski Pööravere padja-vanni-kino.

Maja ise on ehitatud 1939. aastal kooliks, millena see lõpetas töö vahetult enne sajandivahetust. “Kui meie selle ostsime, oli hoone paar aastat tühjana seisnud,” jutustab Heleen. Tarmo lisab, et koolimaja sai ostetud “naljaka” raha eest. Pärast kooli tegevuse lõppemist kolis siia raamatukogu ja enne Ladva peret olid hoones valla korterid. “Üks poiss rääkis siin avatud talude päeval, et tema kolis siit aastal 2011 välja. Nad pesid end kaussides, ühtegi duširuumi siis veel ei olnud,” tutvustab Heleen ajalugu. Nüüd on pesemisvõimalus majas olemas. Nii ülakorrusel, kus Tallinnast tulnud pere resideerib, kui all kinoruumi läheduses.

Eelmisel sajandil kees majas peale kooli seltsielu, sealhulgas toimusid filmiõhtud. Majast leidsid uusasukad kaks projektorit. Foto: Mailiis Ollino

Padja-vanni-kinno ei saa uitmõtte ajel kohale vurada, vaid enda seltskonnale tuleb aeg broneerida. “Nii on kindlam, et on ikka tulijaid,” seletab Heleen, kes praegu ei plaani koostada korrapärast kinokava. Variant on tulla Pööraverre oma filmiga, kuid mis veel põnevam: võõrustajad valivad filmi ise, nii on külalistele tagatud üllatusmoment. “Oleme paika pannud, et vägivallafilme me ei näita, pigem komöödiat ja romantikat,” räägib Tarmo. Pärast seanssi pakub pererahvas filmihuvilistele õhtusööki, et siis laua taga edasi muljetada.

Heleen ja Tarmo teevad nii trühvleid, jäätist kui vorsti – mida iganes pähe tuleb – ja seda kõike ootamatust aiasaadusest: kartulist. Meilegi on perenaine veeretanud kaunid šokolaaditrühvlid, mida mekkides poleks kuidagi ise ära arvanud, et täiesti tavaline maaõun moodustab maiustusest suisa 80 protsenti. Uurides, millest retsept koosneb, saame lustaka vastuse. “No selles on kartulit ja...” jätab Heleen võrratu salaretsepti siiski enda teada. Suuremate külastuspäevade raames, näiteks avatud talude päeval, avati kodukohvik, kus head ja paremat mekkida sai.

Noorpaari lennukad ideed ei piirdu kinoga. Seal samas kihvtis vanne täis ruumis korraldatakse seminare, kus inimesed oma edulugusid jutustavad. Koolimajas on võimalik teha lapsele igati vinge sünnipäevapidu. Padjaolümpia, sünnipäevalapse pikkuse tordi valmistamine ja multikate vaatamine on vaid osake peo programmist. Weekendi ajaks avab pererahvas padja-vanni-hosteli, kus muusikapeolised saavad ööbida mõnusas, pehmes patju täis vannis otsekui udusulgedel.

Eelmainitud kartuliga seoses aga on Tarmol aastaid mõttes mõlkunud perekeskus Kartuli Vabariik, mis isegi paberile kavandatud on. Seal õpetataks nii meile väga olulise aiasaaduse ajalugu, sorte kui näidataks võimalusi, mis kõike sellest teha. Perekeskus pole praegu siiski prioriteet. Kõigepealt soovib pererahvas saada majja uued elektrijuhtmed ja sooja ning nokitseda siin-seal.

Viimse sopini ei ole kavas maja üles vuntsida, hoone omapära ja ajaloole viitav jääb alles. Heleen ja Tarmo ootavad appi kõiki noori ja ärksameelseid. “Mõnigi on rääkinud: oh, kui meie saaksime sellise koolimaja, küll siis teeksime igasuguseid asju...” seletab Tarmo. “Aga meil nii ongi. Tulge ja teeme!” Ta on algatanud kampaania “Vorst pintsli vastu”: kui keegi soovib padja-vanni-kino mõnusid nautida ja pärast kartulivorsti maitsta, ei olegi muud kui vaja üks aken korda teha. Värv ja pintslid on pererahva poolt. “Ega me mingeid igavaid valgeid aknaid taha,” lisab Heleen, kellel juba roheline, oranž ja kollane värv varutud. “Vana maja, rõõmu juurde,” lisas Tarmo.

Iva ei peitu niivõrd akende värvimises kui selles, et soovitakse kaasata noori inimesi. “Kõige tähtsam on, et kui on lahedad inimesed ja tahetakse elada lahedat elu, tuleb olla selle sees,” tähendab Tarmo, kes pidevalt elanud projektipõhiselt. “Ega ma päris tööd olegi teinud,” nendib mees, kes aastas umbes kaks projekti ellu viib. Heleen on küll lapsehoolduspuhkusel, kuid enne pisipere tulekut õpetas pealinnas Rocca al Mare koolis inglise ja hispaania keelt. Pererahvas elab nüüd ja praegu ega muretse tuleviku pärast. “Seda ohtu kindlasti pole, et keegi selle padja-vanni-kinoga rikkaks saab,” märgib Tarmo muigega.