Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Loheraamatud avavad ukse ilusasse maailma

Grethe Rõõm rääkis koolilastele, kus peidavad end lood, mis raamatutesse jõuavad. FOTO: Karin Klaus

Eelmisel nädalal kohtus Pärnu keskraamatukogus väikeste lugejatega lastekirjanik Grethe Rõõm ja avati tema raamatute illustratsioonide näitus.

Grethe Rõõm on kirjutanud lasteraamatud “Lohe Lembitu lood: pahandus Ööbikuorus”, “Lohe Lembitu lood: kitserööv” ja “Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek”. Tänavu sügisel hinnati ta viimane raamat “Tähtraamatu tagasitulek” Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemiaga, mis antakse Võrumaal elavale või Võrumaad oma loomingus väärtustavale kirjanikule.

Rõõmu raamatute lohed ja muud tegelased on joonistanud pärnakas Kristi Tuhkru-Tamm.

Rõuge maastike mõju

Rõõm kolis pärast Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse eriala lõpetamist elama Võrumaale Rõugesse ja seda kohta peab ta oma elus väga tähtsaks.

“Vahel on mul tunne, et Rõuge mõjub inimestele eriliselt: seal elades kohe tekib vajadus midagi luua,” kiitis Rõõm oma kodukanti. “Kuna joonistada ma ei oska, hakkasin kirjutama. Ajakirjanikuna vahendad kogu aeg teiste inimeste mõtteid, tahtsin ka iseenda maailma teistega jagada.”

Rõuge kandis maalilises Ööbikuorus seiklevad Rõõmu raamatute tegelasedki. Kirjanik arvab, et kõik muinasjutusündmused ei pea tingimata toimuma seitsme maa taga kuningriikides. “Mulle väga meeldib Rõuge ja raamatute kaudu saan Rõugele justkui midagi tagasi anda, aitäh öelda,” seletas ta. “Teiseks leian, et imed ei juhtu kuskil kaugel. Iga inimesega juhtub ägedaid asju, mida võiks rohkem märgata.”

Kuna autor loeb meelsasti fantaasiakirjandust, on tema esikraamatu peategelane just lohe Lembit, mitte koer Kusti või kass Kalle. Kui lohed Eestis elaksid, võiksid nad ilmselt vabalt Rõuge pisut müstiliste maastike keskel pesitseda.

Maailm on ilus

Laste hulgas populaarseks saanud tegelane, hea südamega lohepoeg Lembit ja tema pere elavad üsna inimeste moodi elu: nad on sõbralikud, heatahtlikud ja viisakad.

Lastekirjanik pole soovinud oma raamatutesse lasta kurjust, sest aastaid peetud ajakirjanikuametis on ta seda küllalt palju kogenud. Rõõm meenutas juhtumit, kus ta kiirabitöötajate argipäevast lugu kirjutades sattus otse peretüli keskele.

“Õõvastav oli näha lõhkise peaga ema, teda löönud isa, mõlemad purjus, väike laps sealsamas,” nentis kirjanik. “Olen mõelnud, et kui mõni laps ei saa kodus headust ega turvalist elu kogeda, võiks tal vähemalt olla võimalus raamatutest lugeda, et maailm on ilus koht, sest tegelikult on ju maailm ilus.”

Vahel tunneb Rõõm, et väikest lugejat on tarvis harida, tuletada raamatutes meelde elementaarseid asju, nagu teretamist ja tänamist. Rõõmu raamatutes pole ropendamist, samal ajal ei poolda autor võltsvagadust ja kui keegi käitub lollakalt, siis nii see raamatusse kirja pandud saab.

Lapsed ja lohed

Rõõmu peres kasvavad kahe-, seitsme- ja 13aastane laps, kes oma tegemistega lõputult inspiratsiooni pakuvad. Eriti eredaid seiku juhtub seitsmeaastase pojaga, kes just kooliteed alustas. Nii kirjutab Rõõm praegu raamatut kummitavast koolist, järge ootab kolmas lohe Lembitu raamat.

“Pean lastele kirjutamist väga oluliseks, väikesest lapsest kasvab ju kord suur lugeja,” ütles Rõõm ja lisas, et idee tasemel ootab kirjutamisjärge üks täiskasvanutele mõeldud romaangi. “Kui peas raamat valmis mõeldud, läheb kirjutamine ruttu. See on väga mõnus aeg, tõusen hommikul neli–viis üles ja muudkui klõbistan.”

Peale kirjutamise avastab Rõõm viimasel ajal fotograafia saladusi.

Lõpetuseks soovitas kirjanik vanematel kindlasti leida aega oma lastega koos lugemiseks ja niisama olemiseks: lapsed kasvavad väga ruttu, ühel päeval on nad kodunt läinud ja ütlemata hea on teada, et oled vanemana teinud kõik, mis osanud.

Rõõmu kõigi raamatute pildid on teinud pärnakas Kristi Tuhkru-Tamm. Kunstnik ja kirjanik said tuttavaks ühise käsitööhobi kaudu Isetegija foorumis.

“Panin blogis üles lapsele tehtud seinamaali foto ja mainisin, et mulle meeldiks kord mõnda raamatut illustreerida, ning Grethe võttis minuga ühendust,” meenutas Tuhkru-Tamm. “Illustreerimine on hoopis keerulisem kui niisama joonistamine, sest tuleb kirjaniku maailma sisse elada. Näiteks kujutasin ette, et lohed on muidugi rohelised, aga Grethe tahtis, et lohe oleks valge, ja nii Lembit sündiski.”

Illustratsioonide originaale saab näha raamatukogu lasteosakonnas.

Tagasi üles
Back