Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/11/08/825112t1h64aa.jpg)
Koos Eestiga võeti 2004. aastal Euroopa Liitu vastu kaheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, 2007 lisandus neile veel kaks. PwC hiljuti avaldatud uuring analüüsib, kuidas on ELi uutel liikmesriikidel läinud.
Kes kui palju on saanud?
Aastatel 2004–2010 on EL toetanud kümne uue liikmesriigi majandust kokku üle 70 miljardi euroga, mis ühest küljest on väga kopsakas summa, aga näiteks Kreeka abimeetmega võrreldes ei tundugi teab mis suur raha. Selle aja jooksul kasvas uute liikmesriikide majandus kokku üle 30 protsendi (keskmiselt 3,8 protsenti aastas) ja vanade oma alla kaheksa protsendi (keskmiselt 1,1 protsenti aastas).
Kui aastal 2004 moodustas uute liikmesriikide ostujõuga korrigeeritud sisemajanduse kogutoodang (SKT) 40 protsenti vanade liikmesriikide keskmisest, siis praeguseks on see tõusnud 48 protsendini (Eestis ligikaudu 60 protsenti).
Euroopa viiele rikkamale on kõige lähemal Sloveenia, aga sealgi läheb praeguse tempoga vanade liikmesriikide kinnipüüdmiseks kümneid aastaid. Me ei saa kunagi teada, kui suur olnuks kasv ELita, kuid on väga tõenäoline, et paljud teed oleksid jäänud ehitamata, joogivesi puhastamata ja põllud sööti.
ELi 27 liikmesriigist kümme on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim ühiskassasse maksja on Saksamaa, millele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia. Neljakesi maksavad nad kinni umbes 80 protsenti kogu “peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad, sest ELi raha abil edenev uute liikmesriikide majandus on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa ettevõtetele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, mis suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänini saajate hulgas, aga mitte ainult nemad: kogusummalt on Poola järel suuruselt teine saaja Kreeka ja isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Belgia ja Luksemburgi puhul on see küll osaliselt põhjendatud ELi institutsioonide ülalpidamise kuludega.
Võrrelduna SKTga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid neist fondidest saadud toetused ligi kuus protsenti Leedu SKTst ja üle nelja protsendi Eesti SKTst. Enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär protsendi–kahe kanti.
Millele on raha kulutatud?
Võib julgelt väita, et kõige suurem osa EList uutesse liikmesriikidesse voolanud rahast on asfalti valatud. Kümnest suuremast ELi kaasfinantseeritud projektist üheksa on seotud transpordi ja teedeehitusega.
Poolas ja Ungaris on ELiga liitumisest alates kiirteede hulk enam kui kahekordistunud. Eestis on seni kahjuks ELi abiga ehitatud vähem maanteid kui kusagil mujal, kuid loodetavasti paraneb olukord lähitulevikus, kui töösse läheb Tallinna-Tartu kiirtee projekt.
Peale transporditaristu ehitamise on suure hulga raha saanud keskkonnakaitseprojektid, näiteks veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamine. Ungaris, Poolas ja Slovakkias on üle kolmandiku kõigist toetustest läinud põllumajandusele. Eestis on põllumajandustoetuste osa 24 protsenti ehk protsentuaalselt vähem kui kusagil mujal.
Eesti ja Leedu eristuvad ülejäänutest sellega, et ligi pool avaliku sektori investeeringutest tehakse ELi toetuste abil. Enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jääb toetuste osa investeeringutest alla 20 protsendi.
Eesti võrdluses teistega
Tingituna 2008.–2009. aasta sügavast majanduskriisist on Eesti majanduskasv alates ELiga ühinemisest kuni praeguseni jäänud väiksemaks kui valdaval osal ülejäänud uutest liikmesriikidest.
Samal ajal tuleb arvesse võtta, et hulk kiire majanduskasvuga aastaid jäi ELiga ühinemise eelsesse aega. Alates 1990ndate algusest on Eesti SKT lähenenud euroliidu keskmisele rohkem kui ühegi teise uue liikmesriigi oma.
Peale tõhusa ELi toetuste kasutamise paistab Eesti silma väga eduka toetuste taotlemise poolest, Eesti taotluste aktseptimise protsent on uute liikmesriikide hulgas üks kõrgemaid ja ületab ühena vähestest ELi keskmise.
Kahtlemata näitab see vastavate ametnike head tööd. See on eriti oluline, arvestades, et järgmisel eelarveperioodil 2014–2020 plaanib EL suurendada selliste fondide osa, millest võrdsetel alustel saavad raha taotleda kõik liikmesriigid, see tähendab, et ühelegi riigile ei ole nendest fondidest mingit protsenti garanteeritud.
Oodatult eristub Eesti muudest uutest liikmesriikidest vähese korruptsiooni, lihtsa maksusüsteemi, internetiseerituse ja inimeste aktiivsuse poolest ja neid häid omadusi ei saa vist ELi teeneks pidada.
Miks aidata Kreekat?
Võttes arvesse asjaolu, et Eesti on aastate jooksul ELilt väga palju saanud, tekib õigustatud küsimus, kas meil oleks eetiline keelduda abistamast hädasse sattunud ELi liikmeid, nagu näiteks Kreekat.
Minu hinnangul on meil kindlasti moraalne kohustus aidata otsida selliseid pikaajalisi lahendusi, mis muudaksid Euroopa tugevamaks ja tema ressursside juhtimise tõhusamaks. Kunagi, kui oleme kümne rikkama riigi hulgas, kust praegu jookseb piir maksjate ja saajate vahel, võib meil tekkida moraalne kohustus aidata endast tagapool olijaid.
Samal ajal pole Eestil ega ühelgi teisel Euroopa riigil moraalset kohustust maksta jooksvalt kinni kellegi ebaefektiivset ja pillavat riigijuhtimist. Loodan väga, et EL leiab pikaajalise lahenduse, kuidas laristajaid ohjeldada, ilma et klubikaaslased nende arveid kinni maksma peaksid.
Loomulikult võime kõik lõputult teritada hambaid ELi bürokraatia ja saamatu ühtse välispoliitika kallal. Ükski organisatsioon ei ole täiuslik, aga loodan väga, et EL saab oma raskustest üle ja kestab veel mitmeid-seitsmeid aastaid. Paremat valikut Eestil ei ole.