Tulevikku vaagides ehk kas toetusega või ilma hakkama saada

Kalapaadid. Pilt on illustratiivne. Foto: Henn Soodla

Kui Eesti liitus 2006. aaastal Euroopa Kalandusfondiga, olid meil rannakaluritel suured lootused ja ootused, et õnnestub hakkata taotlema toetusraha töötingimuste parandamiseks, mis hõlmaks nii sadamate renoveerimist kui püügivahendite uuendamist.

Novembri kuu 15 kuupäeval 2006 võtsin kalurid kokku Lindi Lasteaed-algkooli,kus andsin põgusa ülevaate ja tutvustasin meestele kalandusfondi toetusi 2007-2013. Andsin kohtumisest teada ka “Pärnu Postimehele” ja ajakirjandus tuli kohale ning tegi loo, mis ületas uudiskünnise ja Tõnu Kanni poolt ka avaldati.

Kalurid läksid kodudesse teadmisega, et püügitehnika saab uuendatud, mis tänaseks päevaks paljudel ka teoks saanud. OÜ Liu Paat töömeeste poolt on meisterdatud valmis palju plastikust merekindlaid aluseid välismaist päritolu ja venemaal toodetud mootoritega, milledest igale kulus toetusena 50-60%.

Ühte uuema tootena, moodsat ja ajakohast kakuaampaati demonstreeris kalur Ain Mango lappajate võidukihutamisel juulis Watergatel, kus pälvis vaatajate erilist tähelepanu. Tasuks auhinnaline kohtki.

Samuti lootsin, et on võimalik küsida toetust ka tormiennetustegevuseks ette, mis hoiataks kalureid merele minemast ja enda elusid ohtu seadma ja püüniseid asjatult raiskama, sest tormi käes need rebenevad puruks, reostades merepõhja.

2007. aasta märtsi alguspäevadel asutasime MTÜ Pärnumaa Rannakalurite Esindus, mille tulemusena seadsin ühena eesmärkidest hea seista selle eest, et kalureid ja asjaarmastajaid meresõitjaid enam rohkem ei hukkuks ebasoodsate ilmastikuolude tõttu. Kurb on kui lähed heas usus merele ja äkitselt läheb ilm halvaks- kalurite keeles öelduna, tuleb pagi peale, kui alus ka veel kipakas ongi õnnetus käes.

Veidi asja vaagides, esitasin 2008. aasta juunis meie MTÜ poolt projektitaotluse Keskkonnainvesteeringute Keskusele “Tuulemõõdikute paigaldamine Pärnumaa sadamatesse”, mille tulemusena lootsin paigaldada digitaalsed mõõdikud 10 enim kasutuses olevasse sadamasse Pärnumaal. Asja sellest taotlusest siiski ei saanud(põhjus seni teadmata).

Kui sadamad renoveeritakse, usun, et saavad ülesse ka vastavad ilmamõõdikud, millised teatavad meile õhurõhu muutustest, sademete levikust ja tuult puhumisest.  

Ühtlasi leian,et kaluritel peaks olema võimalik saada ka nn.tegevustoetust kui ilmastik ikka pikka aega vingerpussi mängib, sest meie töö ja saadav tasu palga näol on otseses sõltuvuses ilmast. Ja kompensatsiooni saamine lõhutud püüniste eest(kas hülgete poolt või tormi tagajärjel)on väga aeglane ja ajutine.

Taotlusi on esitatudki kevadperioodil kuid kasu minimaalne. Ka kalurite tervis pole enam see, mis 25 aastat.tagasi, sest keskmise rannakaluri vanus on uuringutes kinnitatud andmetel 54-55 aastat ja soolases, niiskes keskkonnas töötades liigesehaigused on varmad tulema.

Kandideerides Riigikogusse kevadistel valimistel, oli minu peamiseks postulaadiks valituks osutudes puhuda elu sisse töö-ja kutsehaiguskindlustuse sisseviimiseks vabariigis.Ka kaluritel oleks kindlustunne tulevikus,- kutsehaigusse jäädes oleks kust abi loota, et allesjäänud elu nõnda trööstitu ei peaks olema.