Ühel novembrihommikul piilub hiline sügistuul koos vihmahaldjaga Pärnus Tralli lasteaia akendest sisse ja näeb toolidele asetatud kauneid kleidikesi, härrasmehelikke viigipükse, triiksärke ja lipsukesi. On lasteaia sünnipäev ja kõik on pidulikus meeleolus ning ootavad …
Veidikene veel ja seejärel lubatakse lastel kaunid piduriided selga panna, sest varsti on aeg saali minna.
Peeglitest vaatavad vastu laste säravad näod. Tüdrukud keerutavad poistele oma lehvivaid seelikuid. Õpetaja seob poistele ette lipsud ja tüdrukutele pähe tutikesed.
Ootusärevus valitseb rühmaruumis, samuti veidike rahutust. Midagi tähtsat on veel tegemata, enne kui sünnipäevalast õnnitlema minna saab. Lapsed joonistavad lasteaiale sünnipäevaks kaardikesed ja asetavad need pidulikult oma lauale.
“On aeg minna!” hüüab õpetaja rühmaukselt. Viisakad noormehed paluvad tütarlapse oma käekõrvale ja viivad nad ukseni, et seada sammud pidusaali. Saaliuksel võtavad meid vastu naeratav juhtkond ja teiste rühmade laste, õpetajate ning külaliste õnnelikud näod. Piduliku muusika saatel siseneme kõik koos saali ja istume oma kohtadele.
Kõlavad kaunid laulud, peetakse südantsoojendavaid kõnesid. Lapsed soovivad lasteaiale palju õnne, remonti ja seda, et lasteaed mitte kunagi ei kaoks! Õpetajate silmad täituvad õnnepisaratega – kõik on sel päeval nii ilus. Seejärel on aeg lahkuda.
Vaatan oma rühma laste silmadesse. Need säravad, suu naeratab ja üle pisikeste huulte kostub: “Õpetaja, ma armastan oma lasteaeda!”
Mida kaunimat öelda veel meie sünnipäevalapsele? Mida enamat, kui seda, mida ütles see viieaastane poiss: “Kallis lasteaed, me armastame sind ja soovime, et sa kunagi ei kaoks!”