/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2010/12/27/490046t1h8e2c.jpg)
Teisipäevases ETV saates “Vabariigi kodanikud” aeti kirglikku ja huvitavat spordijuttu ning otsiti ka Eesti rahvuslikku spordiala.
Kommentaar: Rahvusspordiala otsingud võib lõpetada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastused tänavalt näitasid, et kui Norras võib see olla suusatamine, Keenias pikamaajooks, Jaapanis sumo ja Brasiilias jalgpall, siis Eestis rahvussporti argumenteeritult nimetada ei osata. Keegi arvas rahvusalaks suusatamise, keegi kergejõustiku, vutimees jalgpalli, tennisist tennise, igaüks selle, mis talle meeldib.
Praegu on tähelepanu keskpunktis jalgpall, kuid pigem on tegu ausambaga süsteemi üle ja läbi takistuste ehitanud Aivar Pohlakule ning kas temaga koos või talle oponeerinud klubidele kui rahvusspordialaga. Rahvusalaks olen vutti nõus nimetama alles siis, kui majahoovid ja heinamaad palli taga ajajaid ning Eesti meistrivõistluste mängude ajal tribüünid publikut täis saavad. Koondise mängude aegsest möllust pubides on vähe.
Rahvusala pole meil ka kergejõustik, suusatamine, võrkpall, korvpall, sõudmine, ammugi mitte Baruto ala sumo ega veel mõni aeg tagasi Eesti eliitalade seas toretsenud juudo. Kõik on toredad, kõigil on tippe ja saavutusi, aga midagi jääb puudu. Mõnel ei ole ega tule publikut (kergejõustik ja sõudmine), mõni on kunagise hiilguse minetanud (korvpall), mõni lihtsalt võõrliik (sumo ja juudo).
Aga rahvusspordiala on meil ju kenasti olemas! Julgen väita, et see on rahva- ja tervisesport. Vaadake, mis toimub terviseradadel ja järjest pikemaks venivatel kergliiklusteedel! Lugege kokku autod Raeküla spordiraja parklas, märgake neid seal isegi öösel, käige lahtiste silmadega Jaansoni rajal. Aga vaadake, et te seal rulluisutajatele, jooksjatele või ratturitele jalgu ei jää!
Kui soovite veenduda rahvusspordiala olemasolus, siis ärge keskenduge ühe ala otsinguile, vaid käige läbi Eesti suuremad jooksu-, ratta- ja suusaüritused. Vaadake masse, vaadake inimeste silmadesse, kui nad starti lähevad, ja teist korda siis, kui nad füüsilistes vaevustes ning hingelises eufoorias finišisse jõuavad.
Kuulake, mida räägivad rahvasportlasi saatvad emad-isad, naised ja lapsed. Uskuge, see on suure spordiga võrreldes sootuks teine maailm, sealjuures meeldivam. Selle kõrval ei maksa üks võidetud või kaotatud geim, üks pronksmedal mitte midagi.
Kas lepime kokku, et Eesti rahvuslik sport on rahvasport kõigis tema ilmingutes ja variatsioonides? Või on see tänasel tähtsal päeval pühaduse teotamine?