Tallinna maantee 12 ehk Kentuki Lõvi pubi

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted.
Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted. Foto: Urmas Luik

Veel lähiminevikus oli Pärnus Tallinna maanteel üks punastest tellistest matsakas ja maotu hoone, mille esimene omanik arhitektile ilmselt eriti suuri nõudmisi ei esitanud.

Alles nüüd, pärast erakätesse minekut sai maja teise korruse ja varasemast huvitavama välisilme. Tänavu suvel avati hoones Kentuki Lõvi nime kandev pubi.

Esimesi kivimaju Ülejõel

Maja täpset ehitusaastat pole õnnestunud tuvastada. Igatahes juba 1886. aastal kauples Normanni majas (krunt number 234) Jacob Ottenson põllumajandussaadustega (Landesprodukten und Materialwaren). Võimalik, et kauplemine selles majas algas mõni aasta varem, sest kõik Pärnu firmade loetelud pole säilinud, kuid 1881 seda krunti veel ei mainita.

Maja Tallinna maantee ääres on üks esimesi tellistest ehitatud hooneid Laadaplatsi koolimaja järel, mis esimesed õpilased võttis vastu 1876. aastal.

1889. aastal kauples majas Jaan Martens ja Ottenson oli kolinud samal tänaval majja number 21.

Selleks ajaks oli jõutud Ülejõe majadele numbrid panna. Pärnu firmade nimekirja järgi kauples Martens toidukaubaga 1903. aastani. Edasi asus hoones monopolikauplus. See mõiste vajab ilmselt lahtiseletamist.

Normanni maja

1894. aastast hakati Venemaal aktsiisisüsteemi järk-järgult asendama monopolisüsteemiga. Balti kubermangud viidi uuele süsteemile 1. juulil 1900. Kõrtsid kaotasid mõisnikele tuluallikana tähtsuse. Viinaga hakkas kauplema riik ise ja seetõttu paljud kõrtsid suleti, osa võttis üle monopol ja mõni allesjäänu hakkas tegelema põhiliselt õllemüügiga. Sellest ajast pärineb meie leksikas sõna “riigiviin”.

Viinaga kaubeldi majas Esimese maailmasõja alguseni, kui kehtestati kuiv seadus. Nii suures majas eksisteeris monopoli kõrval ilmselt teisigi kauplusi või töökodasid, mida pole reklaamitud.

A. Richteri Balti aadressraamatu (1909) andmeil oli Jänesselja 12 omanik kaupmees ja vabrikant, linnavolikogu liige Carl Woldemar Norrmann. Talle kuulusid Riia maanteel veel majad 13 ja 21. J. Ploompuu kalendri järgi (1924) oli Norrmanni omandiks märgitud koguni majad 19, 21, 23, 25 ja 27. Läinud sajandi 30ndail kaubamaja pankrotistus ja osa kinnistuid langes panga omandusse.

Sama Ploompuu kalendri põhjal oli Jänesselja 12 ametlik omanik Hans Norrmann, seda kuni Hitleri kutsel Eestist lahkumiseni. Nüüd sai maja omanikuks Pärnu linn.

Restoran Lootus

Eesti Vabariigi ajal (1924) Jänesselja 12 viinaga ei kaubeldud, küll olid ruumid saanud J. Nuudi puutööstus, E. Siibergi väikekauplus ning F. Smirnovi tee- ja söögimaja (kunagise monopoli ruumes).

1926 oli Smirnov teemaja asemel samades ruumides avanud riide-, naha- ja saapakaupluse, kus alati oli saadaval võistlemata madalamate hindadega suur valik häid talla-, pinsoli- ning pealisnahku, meeste-, naiste-, laste- ja veesaapaid, kalosse ja kõiksugu riidekaupa.

1930. aastal olid majas juba uued asukad: Abram Haitovi plekksepatöökoda, S. Kuschneri mütsikauplus ja töökoda, kus valmistati igasuguseid vormimütsegi. Veel oli hoones pinna saanud Pärnu lihunikkude selts ja tema alkoholiga einelaud.

Pärnu lihunikkude selts asutati 1921. aastal. Kümme aastat hiljem täiendati seltsi põhikirja ja võeti nimeks Pärnu lihunike selts Lootus. Selle elukutsega on seltsi nime väga veidravõitu seostada. Mis lootust on loomal lihuniku käes?

Nüüd sai einelauast Ülejõe suurimate ruumidega restoran Lootus, kus igal ajal oli rikkalik lett värskete söökide, jookide ja muusikaga. Jõukas selts ehitas omale seltsimaja Rääma (Tööstuse) 26, kus nõukogude ajal tegutses Pärnu linakombinaadi ametiühingu klubi.

Saksa okupatsiooni ajal töötas majas puutööstusartell, mille järglane oli nõukogude perioodil linna tööstuskombinaadi mööblitööstus.

Edasi läks hoone teeninduskombinaat Säde kätte ja ruumid leidis siin tsehh number 4, millele allusid kiviraie, akende klaasimine ning algul ehitusteeninduse osakondki. Teenindustootmisvalitsuse ajal jäi sinna kiviraie. Taastatud vabariigi ajal lõigati seal ikka veel klaasi, kuid samas tegutses ka Pärnu kunstnike ja käsitööliste gild.

Kuuldavasti oli Kentuki Lõvi suvel kuum koht. Kardan ainult, et osale noortele tuleb seda nime lahti seletada, sest sellist igavat raamatut ei hakka keegi lugema. Pealegi on selles kummalised tegelased ja kombed. Kaubamajakasse tšillima või hängima minemise asemel kutsus Arno Teelet kabeliaeda jalutama. Täitsa kreisi!

Märksõnad

Tagasi üles