Elevandid panevad turistil silmad särama

Mahout sunnib elevandipoja vees pikali heitma ning asub teda nühkima, valged sabas, jälgides samas, et keegi looma pead ega lonti ei puudutaks. Foto: Silja Joon

Kerala maakond paikneb India lõunatipus ja tänu oma lõpututele Araabia mere äärsetele randadele on nimetatud seda paika üheks kümnest maailma paradiisist. Keralas on ääretult mitmekesine loodus: päeval on 30 kraadi sooja, öösel paar pügalat jahedam. Araabia mere rannikul puhub mõnus briis, kaugel pole mäestikud vihmametsadega.

Kerala sobib sisseelamiseks ja pehmeks maandumiseks neile eurooplastele, kes pelgavad Aasia palju kirutud saastunud õhku, vaesust ja räpasust.

Kerala on roheline, jõukas ja nagu välja tuleb, on kohalikus valitsuses tugevalt esindatud marksistlik-kommunistlik partei, millest annavad tunnistust siin-seal lehvivad punased sirbi ja vasaraga lipud. Ja Kerala mehed armastavad kanda ümber puusade kangatükki, mis on nagu seelik. Ja koos triiksärgiga!

Kerala osariik upub rohelusse ja elab jõukalt. Et tegu on turismimagnetiga, selgub juba internetis maad kuulates, kus sealsed turismipiirkonnad koostöös oma teenuseid pakuvad. Lääne inimestega ollakse Keralas harjunud. Endisest Portugali, Hollandi ja Briti asumaast annavad tunnistust suur kristlaste kogukond ja India kauneimad kristlikud kirikud.

Keralas on kaks suuremat lennujaama, mis asuvad India lõunatipus paiknevas pealinnas Trivandrumis ja Cochinis. (Natuke segadust tekitab alati asjaolu, et Indias on igal linnal kaks nime: üks kolonistide keelepruugis, teine iidne ja oma, aga välismaalasele keeruline hääldada.)

Vee peal ja mägedes

Et tee Cochinisse oli lühem, valisime uurida seda piirkonda. Peatuskohaks sai väiksem keskus Chalakudy, millest poole päevatee kaugusele jäävad nii meri, vihmametsad mitme imelise kosega, tee-, kohvi- ja kautšukiistandused kui vürtsifarmid, aga ka kodustatud elevantide asupaigad.

Alleppeys asub India Veneetsia, sealsetel tagavetel (inglise k backwaters) võib päevade kaupa ringi sõita paatmajades, mida reklaamitakse kui ideaalset mesinädalate veetmise paika.

Tegelikkuses piisab täiesti nelja–viietunnisest sõidust mootori ja motoristiga varustatud suurel kanuul, mis kergelt ja kiirelt saarte ja kanalite vahel popsutab. Turist võib kerges sõiduvahendis istudes või voodis pikutades külaelu jälgida, vahepeal mõnel saarel kookospiima juua ja riisirooga süüa ning siis jälle vett pidi edasi liuelda.

Teisel päeval võtame ette teekonna sisemaale. Poole päeva autosõidu kaugusel Lääne-Ghati mäestiku jalami vihmametsades leidub tiigreid, metsikuid elevante, antiloope, piisoneid ja ahve. Ainulaadset vaatepilti pakuvad looduskaitsealadel Athirappilly ja Vazhachali kosk oma vesikondadega. Selgub, et need paigad on armastatud Kerala elanikegi seas.

Mägises piirkonnas asuvad rahvuspargid suletakse pimeduse tulles ja avatakse varahommikul, et kõik seal elutsevad metsikud neljajalgsed saaksid öisel ajal oma joogipaikadesse minna.

Ajalehtedes ilmub vahel uudiseid mõnest autost, mis ootamatult teele jalutanud elevantide karja tõttu tundideks teesulgu jäänud. Metsikute elevantide pere sattus olema ühel teelõigul meiegi reisil. Tatsusid kraavikallast pidi ega lasknud end liikluslärmist häirida.

India sümbol

Maismaa suurimad imetajad on hämmastavad olendid. Meie sedakorda kristlasest autojuht ütleb, et kui tema Tata firma uus sõiduauto maksis neli lakhi (400 000 ruupiat ehk peaaegu 6000 eurot), siis niisama palju maksab täiskasvanud elevant.

Elevante sõidame vaatama kahte kohta: Guruvayooris elab parajasti 62 täiskasvanud templielevanti ja Kodanadi elevantide treeningukeskuses kuus elevanti: kaks täiskasvanut ja neli väikest.

Templielevandid on kodustatud, neil on tähtis osa paljudel Lõuna-India templitseremooniatel ja festivalidel. Loomapargis tegelevad elevandid suurema osa päevast banaanivarte järamisega, igaühel neist on tagajala külge aheldatud raudkett, mis seotud kiviposti ümber.

Loomad on hiiglaslikud ning neid võib uurida kolme kuni viie meetri kauguselt. Kui arvestada, et täiskasvanud elevandi mass on kuni 7,5 tonni ja kasv kuni 3,5 meetrit, ei maksa jalgu jääda.

Igal elevandil on oma treener või mahout, nagu neid nimetatakse. See on ohtlik amet ja nõuab tugevat instinktitaju, seda ametit pidavad karminäolised mehed kannavad vööl peenikest tugeva varrega keppi, mille otsas väike kõver tera. Harva, kuid ette teatamata muutub kodustatud hiigelloom agressiivseks.

Mulle räägiti juhtumist, kus muidu rahuliku looma nina all koorinud üks valge daam banaani ja õrritanud sellega elevanti. See “annan, ei anna” mäng lõppes elevandi vihapurske ja naise surmaga. Kas see ka tõsi oli, ei tea.

Niisiis ei tähenda kodustatud londiste, et teda võiks iga mööda astuv turist patsutada. Nunnumeeter hakkab tiksuma turvalises kauguses, lähenedes tekib ohutunne. Kohalikud töölised hõikavad kohalikus malayalami ja inglise keele segus, et elevantide seas on paar isast tigedikku, kes õieti peaksid olema üleni aheldatud.

Kodanadi treeningukeskus on tuntud ka elevantide orbudekoduna, kus kasvatatakse džunglist leitud elevandipoegi. Turistid saavad varahommikuti abiks olla elevantide pesemisel. See on väga lahe vaatemäng ja tegevus. Seisad jõe ääres, kui korraga hakkab maa värisema. On tegu, et jõkke turniva loomakarja eest ära saada. Selgub, et lubatud elevandipojad on seitsmeaastased ja poolteist meetrit kõrged.

Niisiis kamandab mahout elevandi vette pikali ja asub teda kookospähkli koore servaga nühkima. Peagi teevad sedasama õnnelike nägudega turistidki.

Mahout’idele on see väike lisateenistus, valgetele lõbus atraktsioon.

Nagu matrjoškad Venemaal ja põdrad Lapimaal, on elevant India sümbol ja levinuim suveniir, mida müüa. Küllap iidsed targad, kes jumaluste sümbolid välja mõtlesid, teadsid, milline elusolend kõige paremini arukust esindab.