Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Olen palju kordi meenutanud üht Silvi Vraidi kontserti aastate eest Pärnu teatris. Hea orkester, tippsolist laval - kõik peaks nagu olema korras kultuurijanu rahuldamiseks. Orkester aga keeras oma võimenduse põhja ja vaesest Vraidist oli vähe midagi kuulda. Tulemus oli see, et saalitäis rahvast jäi mitmeks tunniks poolkurdiks.
Nagu igal aastal külastasin sel aastalgi jõulukuu kontserte, kaasa arvatud neljapäevast (25.12.) Mart Sanderi jõulukontserti Pärnu kontserdimajas, kuna esindatus oli tipptasemel. Dirigent super, orkester super, solistid super-super!
Istudes keskrõdul oma kohal ja vaadates orkestrilavale, nägin seal tohutut mikrofonide massi, igale puhkpillile üks, trummarile isegi kaks. Tekkis küsimus: milleks? Meie kontserdimaja akustika on nii hea, et lavalt on kuulda rõdule ilma mikrofonita isegi sosinat.
Juhtus see, mida kartsin. Orkester andis oma esituse tugevusel, mis oli kõrvade taluvuse piiril. Ja kui tulid veel solistid, oli asi päris hapu. Orkester lausa tagus solistide hääled maa sisse, nad püüdsid endast anda parima, aga jõu vastu ei saa. Minu arvates on solist primaarne, taustaorkester sekundaarne. Ma lähen ikkagi solisti kuulama. Nüüd oli asi vastupidi.
Ei saanud ma nautida meie solistide kauneid hääli, vaid tekkis tunne, et olin kukkunud Metallica kontserdile, kusjuures repertuaarivalik oli väga hea. Kahju, et meie kaunid hääled jäid kuulmata nende ehedal kujul, orkester sõi need ära!
Jõulud on aeg, kui esineb tasakaalustatud mõõdukas muusika, mitte forte-fortissimo. Kuulatakse kaunist muusikat, häid soliste ja saadakse jõulurahus oma elamus.
Kulla Mart Sander, selle heliseadistusega oleks te pidanud olema 3000 kuulajaga saalis, kus akustiline tase on minimaalne.
Kontserdile oli tulnud rahvast paljudest Eesti paikadest ja mul on kahju, et nad said sellise tugeva emotsiooni. Nii head asja ära rikkuda vale heliseadistusega on patt.
Pärast kontserti kuulasin üle Dave Bentoni kirikukontserdi lindistuse, mis oli väga kõrgel tasemel, ei uskunud, et tipptasemel võib esituse kvaliteedis olla nii suur vahe.
Härra Mart Sander, kui on teie orkestri kontsert, kuulame orkestrit, kui on juures solistidki, soovime kuulata soliste ja orkester saadab.
Kokkuvõttes ei saanud jõuluelamust, mida soovisin, kuidagi lõhnas kommertsi järele.