Rapitud pühadused ja käkitud hinged Mihkel Raua menuteoses

Mihkel Raud raamatu "Musta pori näkku" esitlusel. Foto: Toomas Huik / Postimees

Mihkel Raud rahuldab raamatuga “Musta pori näkku” nii palju üldinimlikke kirgi, et seda kassid ostaksid. Ligi 30 000 patust kassi on ostnud ja mitu korda nii palju käest kätte lugenud.

Baaskired, mida Raua poriprits rahuldab, on ta enese edevus ja auahnus, millega lugeja omakorda võib empaatiat tunda. Raud, kelle ambitsioonide lagi pole kindlasti superstaarisaate þüriis eimilleski süüdi olevate laste peale karjumine, saab hellitada edevat poisikest endas: lugege, kui julgelt ma nooruses elasin. Saage teada, kui vapralt joodiku lapsepõlvest väljusin. Imetlege, kui ausalt ja osavalt sellest nüüd kirjutan. See ongi imetlusväärne.

Eluliselt rokkiv rõvedus, hoo ja hoobi vaheta n…mine ja lakkumine, mille hägustes hämarustes lavale ronitakse, armastuseta aelemine, surmapiiril pohmakad ning üksteise kui vennasalkohoolikute aitamine ja alandamine on kirja pandud nauditavalt ilusas ja stiilses eesti keeles.

Kirjasõnas on kirjanike poeg geenide survele alla andnud ja meistriteose sooritanud: pole kaugeltki piirdunud “lootustandev” olemisega, milleks ta rokkarina jäigi. Sest kui poleks jäänud, oleks end lootusetult ponnistades surnuks joonud.

Kaineks saamine suunas ta hoopis teisele teele. Isaks. Oma laste, superstaaride, raadio- ja teleauditooriumi. Ja nüüd kirjasõna kaudu munasid õpetavaks kukeks: ärge teie nii tehke nagu mina, sest see ei viiks kusagile mujale kui Wismarisse. Proovitud.

Joobunud iidolid

Ma ei kavatsenud seda porivärki lugeda – aja ja rahaga on ju praegu kõigil, nagu ta just on. Aga mu filosoofist ja sotsioloogist äi tahtis seda teost jõuludeks.

Kui filosoof ja sotsioloog tahab teada, mis põhjustab eestlaste seas ostubuumi, peab tema seda fenomeni lugeda saama. Seda enam, et kokkusattumused soosisid seda ostu: sain augustis ajakirjas Naised ilmunud mustlaspastor Georg Vinogradovi loo eest Euro-auhinna Eesti-vooru võidu ja autasuks rõõmustava paki Rahva Raamatu kinkekaarte.

Ja selle köite soetamisega kaasnes kohe tõhus õppetund: ära kunagi kedagi väikeste veidruste pärast naera. Olen heatahtlikult muianud tädide üle, kes üksteisele raamatuid kinkides need ise enne läbi loevad. Prao vahelt, et mitte raamatu uut muljet rikkuda. Nüüd tegin sedasama.

Prao vahelt sai loetud rokkarite maailma praotuva ukse vahelt: kuidas on loodud ja esitatud enamik neist lugudest ja lauludest, mille saatel oleme kasvanud ja elanud. Kui purjus keegi neid lugusid esitades on olnud, mis on fotode taga ning kellel on kombeks lavalise kulminatsiooni ajal seemnepurse saavutada.

Kuulsuste seksielust rohkem saame siiski teada, kuidas etanool inimese olemusest kõik peale seljaaju tasandi ihade lahti ühendab, häbiks kõigile loomadele, kelle seast vaid inimene end uimastada ihkab. Miks ta küll ennast kui Jumala loomingut sedasi vihkab, et narkoosi vajab?

Koos sellele eksistentsiaalsele küsimusele vastamisega saab Raua raamatu lugeja rõõmu tunda võrdlevast relatiivsusest: mina olen parem ja puhtam. Ja saab osa ühismälust. See on üldrahvalik kõnts. Õigupoolest globaalne saast, millesse kuulsuse koorma all nõrkenud ja joobunud iidolid on kõigi maade ja rahvaste seas emakese Maa mähkinud.

Avalikustamine teeb meid kui inimkondliku ühiskehandi liikmeid tugevamaks.

Tükati julm

Eelmises “Meeleheitel koduperenaiste” osas oli võõrutuskliiniku seinale kirjutatud “Inimene on nii haige, kui haiged on tema saladused”.

Mihkel Raud on neid haigeid saladusi avaldades astunud uskumatult pika sammu ühiskehandi tervendamise poole. Millise hinnaga? Peeter Volkonski ilmselt naerab selle üle, et Raud kirjeldab, kuis ta purjuspäi Luunja pensionäridele ja lastele roppu jõuluvana tegi.

Hardi Volmer muigab, kui tema nokastanud lavasooritusi naljakaks hinnatakse. Roald Jürlau vist saab aru, et tema surmapiirile joomiste kirjeldused võivad uusi põlvkondi aidata. Garšnek ja Mäks oma kännuämblikuks kaanimise juhtumeid ja laval puhkamisi raamatusse raiutuna ilmselt näha ei taha. Või äkki lubasid?

Mihkel Raud tuleb vastu lihtinimeste alateadlikule vajadusele eliiti tunda. Kirjanikel-rokkaritel-näitlejatel on pööbliga ühised patud. Ent võimendatumad, tundlikkuse ja ahvatluste tõttu.

Issanda poolt õrnaks timmitud loovisiksustel on pattudeks ettekääne, võimalus ja õigustus. Pealegi oskavad nad – erinevalt pööblist – oma hõrkudes urgastes toimuvaid rõvedusi sõnastada. Juhul, kui ellu jäävad. Ellu jäävad nad enamasti tänu naistele. Seda kirjeldab Mihkel Raud Aino Perviku ja Eno Raua näitel: nii kui Pervik kirjanike pansionaadis mõnd oma hitt-Kunksmoori kirjutamas oli, nii Raud kuu aega järjest tinutas, kaaslasteks Kuku klubist koju tassitud kes iganes.

Raamatu pealkirjaga on poeg Mihkel teinud kummarduse ja kingituse oma isale. Talle on ilmselgelt ammu hinge pihta käinud, et vennad Urbid omastasid elegantselt “Tõlla ees meil tormab …”, mida nad on küll kenasti esitanud, ent mille sõnad ja viisi lõi Eno Raud. Et laulu autorlus rahva teadvuses õige looja kontosse raiuda, selleks see raamatu pealkiri. Mitte selleks, et eksjoodikuna joodik-teekaaslastele musta pori näkku panna ja selle pealt teenida. Kobe teenistus tulebki siis, kui aetakse õiget asja.

Võib-olla oleksid pühadused rappimata ja ilusad hinged käkkimata jäänud, kui sõnaosav ja keelekultuurne Mihkel Raud oleks oma kirjatöö fiktsiooniks pööranud. Sedasi ees- ja isanimedega tundub tükati julm. Tal endal on käsil 18. karske aasta, teised aga istuvad ju vahelduva eduga tänini ketta peal.

Ja eks lapselapsed loe vanaisale kingitud raamatut: isver, kui põnev, jeerum, kui rõve. See päästab nad ära kurjast ega saada mitte kiusatusse. Kindlasti!