India loodus ühendab ajaloo, kunsti ja filosoofia

Ajanta koobastiku sissepääsusid ühendavad terrassid on rajatud turistide tarbeks, koobastemplid on seest hämarad ning välklambiga pildistada ei tohi, et mitte kahjustada iidseid seinamaalinguid. Foto: Silja Joon

India päikese all kesk vürtsikaid toite, ülerahvastatud linnu ja õhusaastet tasub otsida kõiki kliimavöötmeid hõlmava Hindustani poolsaare looduse võlusid ja tunnetada oriendi aastatuhandete vanust kultuurikihti.

Paljas pilguheit iidsesse Hindustani poolsaare elufilosoofiasse tekitab aukartust. Ja paneb teisiti vaatama neile, kes igal õhtul sätivad end mõne India miljonilinna kuuerealise autotee servale – oh õudust, pead autode ja jalad kõnnitee suunas! – uinakule.

Mõttes saab tänada õnne, et salapärased karmatuuled on kinkinud sündida pisikeses turvalises metsa- ja merelõhnalises Eestis.

Arhitektid ja kunstnikud

India seitsme ime sekka loetakse India kuldajastul sündinud ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Ajanta ja Ellora koopad, mis asuvad Maharashtra osariigis, ligemale 500 kilomeetri kaugusel Mumbaist.

Ajanta koopad paiknevad hobuserauakujulises looklevas orus mitmel ruutkilomeetril. Tegu on looduslikult imekauni paigaga: Lääne-Ghati on mäestik, mis tekkinud miljonite aastate eest, kui purskasid vulkaanid ja planeedil jalutasid dinosaurused.

Kindlasti mühas tuhandeid aastaid tagasi kaljudelt langev kosk jõulisemalt ja jõevood tõusid vihmaperioodidel kõrgele – koobastemplite rajajad on sellega igal juhul arvestanud. Ajanta tähendavatki kohalikus keeles üksida olemise paika. Ilmselt tajusid seda muistsed targad, kes eraldatud väepaikade otsinguil basaldist järsakusse juba üle 2000 aasta tagasi koobastempleid uuristasid.

29 suurejoonelist koobast kujutavad endast pühamute, templite ja saalide rodu vaheldumisi mungakongidega. Igast maalide, sammaste ja nikerdustega kaunistatud saalist viib tee budistide altariruumi mõne hiigelmõõtmetes Buddha või bodhisatvani.

Muist saalides helisevad müstilisel moel sambad, muist saalides hakkab laulma iga välja öeldud sõna. Kui lasta fantaasial rännata, võib kuulda igas pühamus madalahäälsete mantrate lausumise koori ja näha küünalde hubisevat valgust. Kõik see on imbunud monumentaalsetesse võlvidesse, mis kätkevad ajalugu, kunsti ja filosoofiat.

Ajanta koopad püsisid ligi 1000 aastat puutumatuna. See oli vahemik, kui kuldaeg käis alla ja mungad-kunstnikud koobastest lahkusid. Välismaailmale taasavastasid koopad 1819. aastal Briti sõdurid.

Ellora koopad on turistidest tulvil. Sealne Kailase tempel on suurim monoliitstruktuur maailmas. Tähelepanu väärib muistsete arhitektide oskus niisugust terviklikku imet kavandada. Elloras saab imetleda 34 koobast, mille seas budistlikud, hinduistlikud ja džainistlikud. Džainistid kummardavad elu, nende jumaluste kuldne aura on täidetud lilleõitega.

Kui Buddhade puhul ei mängi nende sugu rolli, siis hindu ja džaini sensuaalsed jumalannad lisavad kosmilisele panteonile tasakaalu ja väljendavad võrdset austust nii mees- kui naisalgele.

Mogulite maal

Ajanta ja Ellora juurde pääseb kõige paremini Aurangabadist, kus on lennuväli.

Aurangabad on valdavalt moslemite linn, teab meie autojuht Jounis. See on imperaator Aurangzebi rajatud linn, kuhu kuulus mogul lasi oma ema auks ehitada Taj Mahali vähendatud koopia Bibi-ka-Maqbara. Linn on suhteliselt räpane ja kole, ent inimesed on sõbralikud.

Et tegu on põllumajanduspiirkonnaga, on kõik maakonna kõlblikud maatükid üles haritud. See on kuulus puuvillapiirkond. Pärsiakeelsest sõnast tuletatud kanga nimi himroo kujutab kulla- ja hõbedavärviliste niitidega siidi ja puuvilla segu. Seda valmistati Aurangabadis kuningaperede tarvis juba Delhi sultani Mohammad Tughlaqi valitsemisajal 14. sajandil.

Ajaloolises Aurangabadi kangavabrikus saab näha vanu telgesid ja osta vabrikuhinnaga uhkeid salle.

Jounis on tõeline päikesepoeg ja uhke selle üle, et on moslem, elab Indias ja on autojuht. Moslemile on viin, suitsetamine, varastamine, sealiha haram ehk keelatud, armastab ta rõhutada. Jounisel on tosin last ja naine, kes on tema elu armastus. Rahu olgu temaga, sest Indias sõltub turist autojuhist, kes täidab ka turvamehe, giidi ja müügimehe rolli.

Tasapisi jõuab pärale teadmine, et Indias on usuline kuuluvus auasi ja inimese omamoodi kvaliteedimärk, mis peegeldab kuulumist mõnda väärtussüsteemi. Reisil Indiasse saab end rahumeeli usaldada uskliku pereisast autojuhi või kodumajutaja hoolde. Kogemused ütlevad, et kindla usutunnistuse märkideta tegelane võib osutuda kahtlaseks, vargaks või petiste jõugu liikmeks.

Üldse on indialaste usulembus hämmastav. Hindud näiks justkui elavat iidsete eeposte peategelaste seltsis, India tumedanahalised kristlased armastavad jumalaema ja kujutavad Jeesust õhtusöömaajal koos abikaasaga.

Sikh kannab juuksekrunni otsas uhkelt turbanit, juut heegeldatud mütsikest ning moslem kiidab taevani oma naist ja peret. Kõige rohkem sarnanevad eestlaste meelelaadiga India tiibetlased, teisalt on budistide usundit raske religiooniks nimetada, sest seal puudub “jumala” mõiste. Peale selle joogid, kel pole templeid, rituaale ega dogmasid ja kelle eesmärk on liita surelik ja kosmiline teadvus.

Tõsi ta on, et Indias valitsevad meie omast väga erinevad väärtushinnangud, aja- ning ruumitaju.