Uusasukad rajasid Lõpele kodu

Põlenud autoremondi töökoja varemetele ehitas Andrei oma kätega kaootilises külastiilis kohvik-elumaja. Foto: Ants Liigus

Aleksandrovi pere elab Eestis ja Pärnumaal Lõpe lähedal Uue-Kingu talukohas viiendat aastat, mullu sügisel avasid nad teeliste ja kohalike tarbeks maanteeäärse kohviku.

Olga ja Andrei on abikaasad, 11aastane Alexander nende poeg. Olga on õppinud instituudis majandust ja kaubandust. Andrei valdab paljusid erialasid ja oskab mitut tööd, tal on kuldsed käed ja jagub ettevõtlikkust. Just tema oli see, kes hakkas rääkima Baltikumi kolimisest.

Romantilised varemed

Pere elas eramus Peterburi lähedal kuurortrajoonis Razlivi järve lähedal. Tosina aasta eest hakati seda kanti jõuliselt arendama, sinna kolisid rikkurid, puhkajate tulv suurenes, kadus rahu ja vaikus. Ümbrus muutus tasapisi räpaseks ja mustaks. Nii Andrei kui Olga olid turistina Eestit mitmel korral külastanud, peamiselt aga põhjarannikut. Elupaiga valikul vaadati ka Läti suunas. “Ostsime Eesti kaardi. Linna elama minna me ei tahtnud, sest olime juba harjunud linnalähedase eluga.”

2005. aastal müüs paar oma Peterburi kodu ja üheskoos sõideti Pärnusse. Andrei oli siin varem käinud ja kiitis Olgale paiga ilu. Üheskoos astuti sisse kinnisvarabüroosse ja sõideti maakonna majapidamisi vaatama. Paar naerab tagantjärele, et “Uulu” kõlas nende kõrvus nagu “Oulu” ja “Peantse” tundus prantsuspärane ja peen.

Jõudnud Uue-Kingule, mis asub otse Pärnu–Lihula maantee ääres, olid nad lummatud. Oli september, kõrged kuused ja avatud taluvärav kutsusid, justkui oleks jõudnud koju. Üldmuljet ei rikkunud seegi, et talukohale ehitatud autoremonditöökoda oli hiljuti maha põlenud.

“Hing jäi kinni. Selgus, et maja hind sobis, sisaldas veel koguni 12 hektarit maad, mida me ei osanud tahtagi,” meenutab Olga. Et Aleksandrovitel oli vaja kas või osaliselt elamiskõlblikku maamaja ning tundus, et tulekahjust puutumata majaosas annab elada, langetati valik ja tehti ost.

Andrei rõhutab, et Eestisse asudes oli nende eesmärk elada nimelt eestlaste seas, mitte vene kogukonnas. Lõpe kant sobis ideaalselt. Põhikoolgi jääb lähedale. Elust Peterburi lähedal teavad Aleksandrovid, et 50 kilomeetrit on kiviga visata vahemaa. Kodu maantee kõrval neile sobib, sest talvel ei teki muret lumekühveldamisega. “Me oleme linnainimesed ja automüra tuletab meelde, et kusagil on tsivilisatsioon,” leiavad nad.

Romantilised varemed silme ees, sõitsid Aleksandrovid Peterburi poole ja unistasid sellest, et hakkavad lilli kasvatama, ehitavad suure kasvuhoone. “Aga me ei teadnud veel kõiki raskusi, millega meil tuleb kokku puutuda. Kui oleks ette teadnud, ehk poleks seda sammu astunudki,” mõtiskleb Olga.

Suur kadalipp tuli läbida seoses alalise elamisloaga. “Olen sissesõitnu, Venemaa kodanik. Aga mulle meeldib Eesti ühiskond,” seletab Andrei kirglikult. Vahepeal on ta valmis teinud Türgi kohvi. See maitseb ehtne ja hea ning Pärnus sellist ei saa.

Olga lisab, et geograafilise punktina jääb Venemaa alati nende hinge, aga sellele, kes on ettevõtlik ja tahab tööd teha, sobib Eestis valitsev mentaliteet paremini. “Eestis on kord majas, mis sest, et raha on vähe. See on sellest, et maksumaksjaid on samuti vähe,” räägib Andrei. “Siin pole tööd, aga midagi annab välja mõelda. Aga sõitke Venemaale, seal on maal palju hullem. Seal pole võimalik tööga kusagile jõuda.” Kui Eesti maaperedes kasvab kolm–neli last, siis Vene külas vaevalt üks–kaks. Eestis ei varastata ega ole siin hullumeelset bürokraatiat, nimetab paar siinse elu plusse.

Mõnes mõttes Aleksandrovitel ei vedanud. Pärast pronkssõduri sündmusi hakati elamisloa saamiseks nõudma eesti keele eksamit. Paar oli valmis küll keelt õppima, aga “nokk kinni, saba lahti”, maakohast ei pääsenud ju liikuma. Esmalt tuli siiski katus pea kohale saada.

Uusasukad mõistsid, miks eestlased seda majapidamist ei tahtnud: liiga palju tööd. Rohkesti tuli prügi vedada, lammutada ja restaureerida.

Oligi nii, et septembris osteti pooleldi põlenud hoone lootuses, et selle üks tiibadest peab vett ja seal saab elada. Novembris, kui kümnepäevase viisaga, kohvrid käe otsas, uude koju jõuti, selgus karm tegelikkus. Katuski ei pidanud vett ja ruume kütta polnud võimalik.

Optimistlik pereisa seadis pere ajutiselt sisse vanasse loomalauta ja registreeris end füüsilisest isikust ettevõtjaks, mis andis loa elada Eestis järgmised kuud. Asjaajamisi oli palju, ent keeleoskus null. “Maavalitsuses leidus abivalmis ametnik. Kõik eestlased, keda oma teel kohtasime, püüdsid meid aidata,” meenutab Olga, kes kaasati Euroopa Liidu rahastatud migratsioonifondi programmi “Uus kodu”.

Perepoeg Aleksander läks 2007. aastal esimesse klassi, oskamata sõnagi eesti keelt. Poisil vedas. Tänu õnnelikule juhusele oli tema esimene õpetaja Eestis kasvanud venelanna. Juba kevadeks rääkis poiss vabalt eesti keelt, nüüd, õppides viiendas klassis, kõneleb ta kenasti inglise keeltki. Aleksandrovid on kooliga väga rahul, nende meelest õnnestus neil kinkida pojale superlahe lapsepõlv. “Lõpe põhikool on imetore kool. Maakoolid on üldse väga sõbralikud ja armsad, seal elatakse nagu üks perekond. On palju huviringe, lapsed õpivad malet mängima,” kiidavad vanemad.

Poiss räägib eesti keelt aktsendita, tahab minna Eesti kaitseväkke ja taotleda meie kodakondsust. “Meil ei tulnud hetkekski pähe panna laps vene kooli,” tõdeb paar.

Lihtne võõrastemaja

Elamu restaureerimine võttis perel üle kolme aasta. Nii kaua läks seepärast, et Andrei tegi kõik oma käte ja lihtsate vahenditega. Talukohale kümne aasta eest ehitatud autoremonditöökoda oli olnud uhke hoone, kuid tulekahjus lootusetult kannatada saanud. Tööd oli palju ja rahaga aitasid asunikke Peterburis elavad täiskasvanud lapsed.

Kui suvel Peterburist sõbrad-tuttavad perede viisi külas hakkasid käima ja külalislahke abielupaar päevast päeva vaaritas, tekkis kohviku mõte. Aleksandrovitel mõlgub mõttes kujundada Uue-Kingust lihtne võõrastemaja, kus trajektooril Pärnu–Lihula–Saaremaa leiaks öömaja, saaks juua head Türgi kohvi ja süüa ehtsaid, omavalmistatud pelmeene. Avar saal võimaldab toitlustada bussitäie rahvast, samuti saab kohalikele seal katta juubeli- või peielaua.

“Me pole professionaalsed kokad, kuid armastame head toitu,” lausub Andrei. Paari meelest peaks lihtne teeäärne söögikoht pakkuma eelkõige toitvaid eineid. “Tuleb maitsvalt teha, siis tullakse teinekord tagasi,” teab ta kuldset tõde.

Hoone ehitamise ajal lugesid kaasad hoolega raha. Olga pidas silma peal, et soodusmüükidelt hangitaks maja kerkides vaja minev köögi- ja kohvikuinventar. Vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteem olid õnneks korralikud, need oli rajanud juba autoremonditöökoja omanik. Tegelikult on maja veel osalt pooleli. Elu edenedes valmivad tasapisi külalistetoad.

Arhitektuurilt ja haljastuse mõttes ei meenuta hoone küll Eestis rajatavaid majutuskomplekse, ent Andrei pole tahtnud kunagise Uue-Kingu talu ümbrust maatasa teha. Tema meelest on külastiil mõnus. Las see olla pisut kaootiline.

2010 augustis jõuti töödega nii kaugele, et Andrei pani tee äärde üles kohviku sildi.

Tänaseks on seal peetud kohalikke perepidusid, võõrustatud möödasõitvaid eestlasi ja välismaalasi.

Toidud on väga maitsvad ja erinevad mõne maitsenüansi poolest eestilikest roogadest. Olga ja Andrei teavad, et eestlased armastavad oma köögi traditsioone, ent lisavad sinna mõne uudse elemendi. Kartulisalat maitseb hästi, aga natuke teisiti kui Selveris pakutav, eestlased tahavad heeringat hapukoorega, Uue-Kingul pakutakse heeringat tilliga või sinepikastmes.

Andreil õnnestuvad eriti hästi kasukas ja Napoleoni kook. Tema valmistab kõik liharoadki. Olga on toorsalatite ja küpsetiste meister. Tema tehtud kapsa-, õuna- ja lihapirukad viivad keele alla. Ka pelmeenid ja vareenikud tehakse algusest lõpuni ise.

Muidugi on väikest perefirmat raske majandada, eriti talvel. Paar on kogu rassimise peale kõhnemaks jäänud. “Praegu on raske aeg, inimestel pole raha. Aga tulevikku vaatame optimistlikult,” lausub Andrei. Aleksandrovid on Eesti eluga kursis, vaatavad “Aktuaalset kaamerat” ja tunnevad riigis valitsevat poliitilist olukorda.

“Meile meeldib siin. Siin on hea aura. Me ei kahetse. Mitte mingil juhul! Kahetsetakse siis, kui sõidetakse igaveseks, kui ei saa tagasi minna. Meil tiksub peas, et iga hetk võime siit minna. Ainult et meil ei vedanud ettevõtmist alustades ajaga,” lisab mees.

Andrei on küsitlenud kohalikke vanemaid inimesi, kogunud albumisse fotosid piirkonna endisest elust ja olust. Kui tal oleks raha, taastaks ta Kalli õigeusu kiriku, mille katus on sisse langenud. Rahvasuust on ta kuulnud, et kiriku kellad helisenud veel 1975. aastal ja piirkonnas elanud õigeusklikke rohkem kui luterlasi. Andrei on jumalakartlik, aga mitte kirikuinimene. Samal ajal leiab ta, et kui selline hoone juba olemas, peaks see olema korras.

Eestlastel on vedanud, et nad saavad elada vabalt oma maal, usub mees. Siin on rahvast vähe, kaunis loodus ja kuivem kliima kui ida pool. Ja bürokraatiat polevat. “Te olete väga õnnelikud. Saage ise sellest ka aru!” soovitab Andrei.