Koolikiusamine jätab hinge jälje

Kiusamine. Fotolavastus.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Koolikiusamine on ebamugav teema, mida käsitleda, kuid ääretult oluline. Eesti õpilasesinduste liit on võtnud oma südameasjaks sellest avalikult rääkida ja kutsuda noored kokku sellest vestlema iga maakonna sallivuspäeval.

Pärnumaal toimus eile teemapäev noorte vabaajakeskuses Triini Viksi ja Laura-Lisete Viksi, Triin-Mary Raudkivi ja Katariina Järve eestvõtmisel.

Nii ohver kui kiusaja on kannatajad: tihti kimbutab kiusaja koolis just sellepärast, et kodus on midagi halvasti või vajaka. “Rääkida, rääkida, rääkida,” toonitas Ketryn Kustasson, kes ise kunagi koolikiusamise all kannatanud ja nüüd on koolivägivallavastase liikumise Julgelt Vastu üks eestvedajaid.

Kuigi see on väga suur samm end kokku võtta ja murest kas sõbrale, vanematele või mõnele koolitöötajale rääkida, on see tähtis, et asjad liikuma hakkaksid. Küll aga nentis suur hulk ligemale 40 osalejast seda, et koolist ei pruugi abi saada: mitmel on ette tulnud kordi, kui õpetaja on öelnud, et kiusamisega tegelemine ei ole tema töö.

Nii ohver kui kiusaja on tegelikult kannatajad - tihti kiusaja kasutab võimu võimalust koolis ära just sellepärast, et kodus on midagi halvasti või vajaka.

Audru noortekeskuse noorsootöötaja Margit Vellend tuletas lastele meelde, et alati saab murega pöörduda noortekeskuse poole, kus kindlasti aidatakse.

Vahel ei ole kiusatav nii julge, et probleemist rääkida, seega võib pealtvaataja talle appi minna, olla toeks. Psühholoog Jana Ots soovitas kiusajast näiteks kooli sotsiaaltöötajale teada anda, võtmata seda kaebamisena, vaid sellena, et ehk hoopis kimbutaja ise vajab abi.

Nii mitu osalejat kui ka esinejat jagasid oma lugu. Errit Kuldkepp, kes positiivse ellusuhtumisega inspireerinud paljusid, soovitas noortel kõigepealt õppida ennast tundma. “See, kuidas me näeme end ise, peegeldub ka selles, kuidas näevad meid teised,” seletas Kuldkepp.

Tõsi küll, kiusamine on halb, kuid see teeb tugevamaks. Kuldkepp tõdes, et minevikus temaga juhtunu pärast on ta nüüd julge ja elurõõmus inimene.

Tagasi üles