Rein Veidemann: Olen sõnainimene

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rein Veidemann ütles, et tema on juba eakas ja loodab seetõttu väga, et nooremad akadeemilise taustaga pärnakad, kes on mujale ilma laiali lennanud ja seal juuri ajanud, ei jäta oma sünnilinna.
Rein Veidemann ütles, et tema on juba eakas ja loodab seetõttu väga, et nooremad akadeemilise taustaga pärnakad, kes on mujale ilma laiali lennanud ja seal juuri ajanud, ei jäta oma sünnilinna. Foto: Urmas Luik

Professor Rein Veidemanni tunneb Eesti üldsus kirjandusteadlase, ajakirjaniku, kirjaniku, poliitiku ja õppejõuna, kel alati ja kõiges oma arvamus ja kes ei karda seda välja öelda – muu hulgas kodulinna Pärnu arengu kohta. Veidemann ise tahaks, et teda peetaks literaadiks ehk sõnainimeseks selle sõna kõige laiemas ja uhkemas tähenduses.

Mina tunnen Reinu hästi. Koos käisime August Jakobsoni nimelises Pärnu I keskkoolis (tema küll paar aastat eespool) ja osalesime komsomolikomitee tegemistes. Hiljem on ajakirjanikutöö meid kokku viinud mitmes toimetuses, viimati Postimehe ruumides. Rein hüüdis alati juba kaugelt: “Tere, kooliõde!” Viimasel ajal oli tal pea alati pisike tütre­poeg käekõrval ja siis õnnestus temagagi mõni sõna vahetada. See jutt oli nüüd selleks, et mõista, kui südamliku inimesega on tegemist, ja õigustada meie ­jutuajamisel sinatamist.

Kohtume vanas Karjaaru talus, mis asub Põhja-Viljandimaal Veneveres, kus väljamäel, nii kaugele, kui silm ulatub, puutub maa taevaga kokku. “Justkui ­Vargamäe,” leiab kirjanikuhärra sobiva võrdluse. Siin, rahus ja vaikuses, kaaslaseks vaid ülivana koer Minni, saab Rein triloogia “Wiik” viimast romaani lõpetada.

Märksõnad

Tagasi üles