Mina tunnen Reinu hästi. Koos käisime August Jakobsoni nimelises Pärnu I keskkoolis (tema küll paar aastat eespool) ja osalesime komsomolikomitee tegemistes. Hiljem on ajakirjanikutöö meid kokku viinud mitmes toimetuses, viimati Postimehe ruumides. Rein hüüdis alati juba kaugelt: “Tere, kooliõde!” Viimasel ajal oli tal pea alati pisike tütrepoeg käekõrval ja siis õnnestus temagagi mõni sõna vahetada. See jutt oli nüüd selleks, et mõista, kui südamliku inimesega on tegemist, ja õigustada meie jutuajamisel sinatamist.
Kohtume vanas Karjaaru talus, mis asub Põhja-Viljandimaal Veneveres, kus väljamäel, nii kaugele, kui silm ulatub, puutub maa taevaga kokku. “Justkui Vargamäe,” leiab kirjanikuhärra sobiva võrdluse. Siin, rahus ja vaikuses, kaaslaseks vaid ülivana koer Minni, saab Rein triloogia “Wiik” viimast romaani lõpetada.