Unevõlaga koolitundi

Pikk unevõlg muutub lõpuks tervisele koormavaks. Foto: Ants Liigus

Selgesti on meeles päev, mil sain hindeks oma ainsa ühe.

Kell oli kaks öösel, kui olin sunnitud tõdema, et ajalugu ma enam ära õppida ei suuda, sest aju ei võtnud enam midagi vastu. Ei vedanud: õpetaja kutsus just mind vastama. Otsustasin, et klassi ette lolli mängima ei lähe. Oleksin läinud, saanuksin hindeks kahe. Mulle tegi seik isegi nalja, sest imestunud klassikaaslased hakkasid ­mõtlema, et ma polegi nii tuupur.

Järelevastamisel lohutas õpetaja, et võinuksin tunni alguses öelda, et õppida ei jõudnud. Olin vait, mõeldes, et neid kordi tuleks liiga palju. Rohkem ­olnuks kasu sest, kui õpetaja poleks oma ainet nii hüplikult-segaselt seletanud. Temata, õpikust lugedes oleksin aega kokku hoidnud ja peatüki juba eelmises tunnis selgeks saanud. Aga seda ei sobinud mul talle öelda.