Kas neomarksistlik revolutsioon võidab?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Euroopas hakatakse taipama, et kõigile ja kõigele avatud uste poliitika võib saada saatuslikuks.

FOTO: REUTERS/Hannibal Hanschke

Kurikuulsa “Kommunistliku partei manifesti” autor Karl Marx pidas 19. sajandil revolutsiooniliseks klassiks proletaarlasi, kes Venemaal 1917. aastal võimule tulid. Uue, neomarksistliku, 1960. aastate revolutsioonilise teooria autori Marxi rahvuskaaslasest teoreetiku Herbert Marcuse revolutsiooni korraldajad ei ole enam töölised. Vaid seksuaal-, rahvus- ja rassivähemus, feministid, antifad, samuti vasakpoolsed haritlased ja muud vähemusrühmad.

Lääne vasakpoolitsevate ülikoolide üliõpilaskonnast ja noortest õppejõududest (kelle hulgas olid Marcuse teosed ülipopulaarsed!) saidki uue revolutsiooni sõdurid 1968. aasta Pariisi rahutuste ajal, mis viisid võimult rahvuslasest Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i.

Lääne rõhumise purustamine sai uue hoo sisse pärast kommunistliku süsteemi hävingut 1991. aastal Ida-Euroopas, kui ainuke superriik USA sai vabad käed viia relva jõul demokraatiat iseseisvatesse riikidesse, kuhu see demokraatia rahva- ja usutraditsioonide järgi kuidagi ei sobinud. Tekkis sõjapõgenike probleem, millega nüüd Euroopa vaevleb.

Tagasi üles