Meie ihalus muutuste järele

Riigikokku saamise nimel ollakse varsti valmis välja käima lubadusi seadusi muuta ja uusi vastu võtta. Staažikas riigikogulane soovitab valijatel hästi järele mõelda, kas me tegelikult kõiki neid ümberkorraldusi üldse vajame. Foto: Mihkel Maripuu

Öeldakse, et inimene ei ole kunagi millegagi rahul. Ikka mõtleb selle peale, kuidas midagi muuta, täiendada või lihtsalt end mõnusamini tunda. Meie püüdlusest parema elu poole lähtuvad poliitilised jõud, kui esitavad kardinaalseid ettepanekuid ühiskonna- ja riigielu muutmiseks. Hellitavalt kutsutakse neid reformideks.

Võime oma riigile soovi korral mõndagi ette heita, aga üks on kindel: Eestis ei ole igav elada. Kui sooviksime arvet pidada, milliseid muudatusi oleme viimase paari aastakümnega omaks tunnistanud, läheb klassikuid parafraseerides issanda päike enne looja, kui sellega hakkama saame. Olgu siinkohal toodud vaid mõni näide.

Haigeks jäädes läheme perearsti juurde või kutsume tohtri koju. Olgu tõbine väike laps või täiskasvanu, ravib teda ikka üks ja sama arst. Kas mäletame, et enne suurt tervishoiureformi olid jaoskonnaarstid ja pediaatrid eraldi ning eriarsti juurde võis igaüks minna siis, kui heaks arvas? Pärnu oli üks esimesi linnu Eestis, kus killustunud ravi eri tasanditeks lahutati, kuid muutuste tegemisel tekkis suvepealinnas päris palju segadust.