Kiikingu lugu

Sven Saarpere parandas sel suvel oma tippmarki korduvalt. Praegune Eesti ja mõistagi maailmarekord kiikingus on tema kiigutud 7,38 meetrit. Foto: Urmas Luik

Kõik algas oma­jagu varem, oli vaid asjade kulgemise loomulik jätk, et Väike-Maarja koolipoiss Raigo Valmsen kiikus 6. septembril 1998 Pärnus ülevõllikiigel, mille aiste pikkus oli kuus meetrit ja 30 sentimeetrit. Noormees oli Ado Kose leiutatud kiikingut harrastanud paar kuud. Chaplini kunstikeskuse õues korraldatud ürituse eesmärk oli pikkade aistega kiigega üle võlli kiikumine ehk kiiking viia tulemusega Guinnessi rekordite raamatusse.

Üritust korraldanud ja juhtinud Mark Soosaare sõnutsi köitis teda kiikingu seotus kunstiga. “Tegemist on selle sajandi keskel leiutatud kineetilise kunstiga. Mitte rekord, vaid see, et siin ja praegu on inimene osa kunstiteosest, on põhjus, miks kiiged Chap­lini kunstikeskuse õues on,” ütles Soosaar Pärnu Postimehele.

Järgmised kiikingu-uudised ei lasknud ennast kaua oodata. Ühel ja samal päeval said Chaplini õues kiikudes kümneminutilise vahega viga kaks noormeest. Mõlemad murdsid jalaluu ja rebestasid hüppeliigese sidemed. Ühe noormehe arvates olid süüdi kiige märjad aisad­. “Lendasin nagu ikka üle ­võlli. Siis tuleb teha väike nõksak, et uuesti minna, ent nagu selle nõksaku tegin, vajusid rihmadega aiste külge kinnitatud käed alla, ­libe oli,” rääkis kiikuja.