Mart Helme: Ma annan tormihoiatuse välisministeeriumi töötajatele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mart Helme võib end kodus õhtule asutades rahulolevalt tunda: tema juhtimise all oleval radikaalsete vaadetega parteil läheb eelseisvate valimiste eel hästi.

FOTO: Eero Vabamägi/ Postimees

Eesti Konserva­tiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees, mõisahärra, kunagine muusik, ajaloo­lase haridusega Mart Helme tulistab igal võimalusel vaenlaste pihta söakalt sõnavalanguid, mis meelde jäävad ja avalikkusele ohtralt kõneainet ­pakuvad, kriitikute väitel on aga natsistlikud, kommunistlikud, rassistlikud ja võõraviha õhutavad.

Ometi on ligikaudu viiendik eestlasi leidnud, et just seesama radikaalseid vaateid esindav partei, mille tuntuim kõneisik Mart Helme kahtlemata on, võiks peagi toimuvatel riigikogu valimistel väärida nende toetust.

Pärnumaa piirkonnas taas riigikokku pürgiv Mart Helme räägib intervjuus Pärnu Postimehele, kuidas on vastakaid arvamusi tekitav partei tema arvates leidnud kindla koha Eesti poliitikas, mida ta arvab Pärnu linna – mille volikokku ta kuulub – valitsemisest ja millise ministeeriumi töötajad peaksid teatava ärevusega ootama kevadisi parlamendivalimisi.

“Pärnu on mulle kui sünni- ja mõnes mõttes ka kodulinn,” alustab Helme kohtudes kohe vestlust, ootamata ära ajakirjaniku küsimusi. “Emapoolne suguvõsa on mul Pärnus elanud teadaolevalt juba 18. sajandi algusest.”

Te käisite alles hiljuti üle pika aja Fixiga esinemas.

Seekord oli tegu 50 aasta juubeliga. Olnuks patt öelda: kuulge, ma ei leia aega. Aeg oli väga mõnus, augustikuu, vabam periood. See suvi oli ilmade poolest fantastiline. Mäletan, et 1968. aastal, kui ma ülikooli astusin, oli umbes samasugune suvi: palav ja ilus. See aeg tuli nüüd meelde. Läksime Tartusse päev varem, tegime proovi.

Aga ma ütlesin kohe, et ega ma pilli mängima hakka. Mõni aasta tagasi üritasin, ei tule enam hästi välja. Sõrmed on puised. Öeldakse, et see on nagu jalg­rattasõit: ei lähe meelest. Ei lähegi, aga kukub kohmakalt välja. ­Lihasmälu on hajunud, sõrmed ei kuula enam sõna.

Vannitoalaulja olen ma kogu aeg olnud, selles mõttes kuulab hääl rohkem sõna ja arvan, et laulmine tuli viisakalt välja. Häbenema ilmselt ei pea.

Kui 75. tähtpäeva tähistama kutsutakse, on taas lavale minek?

Tuleb selle ajani elada.

See viimane muusikaline etteaste ei pälvinud siiski nii palju tähelepanu kui teie igapäevased poliitilised sõnavõtud.

Need sõnavõtud on tihtipeale ka teravad. Ma julgen ikkagi rääkida asjadest, millest meil ei taheta rääkida.

See viimane artikkel Vene luure tegevusest ... Sellele küll väga vastukaja pole olnud, on ­pobisetud siin ja seal.

Tuletage meelde, kuidas ­Vene eriteenistused töötavad. Mis te arvate, et nüüd, kui Nõukogude Liitu enam ei ole, töötavad need teistmoodi. Loomulikult töötavad samamoodi. Meil on vaja sellega arvestada. Ka meil riigisaladustele ligi pääsevate inimeste tausta kontrollimisel.

Selle peale kukkusid vaen­lased karjuma, et Helme ise ei läbiks taustakontrolli, tal on Vene juured. Aga mina ei ole kunagi varjanudki seda, et minu emapoolne vanaema oli venelanna. Ja mis selles häbiväärset on?

Aga kui keegi ütleb, et mina ei läbi, siis olen juba läbinud. Mul on NATO saladuse luba. Ma ei saaks muidu riigikaitsekomisjoni aseesimees olla.

Mitu tegevväelast on eravestluses mulle öelnud, et väidetavate riigireeturite tabamine ei üllatanud neid, pigem oli aja küsimus, millal keegi vahele jääb. Teile riigikaitsekomisjoni esimehena ei olnud see üllatus?

Ei, ma ei ole üldse üllatunud. Ma olen öelnud, et loomulikult nad (Vene luureteenistused, M. K.) teavad, mida me teeme, või saavad teada. Aga las nad näevad vähemalt vaeva. Meie ei pea nende agentuurile Eesti maksumaksja raha eest palka maksma.

Kui meil on riskirühmad, ja on selge, et vene keelt kõnelevad inimesed on riskirühm – see võib neid solvata, aga me ei saa siin mängida õrnade tunnete peal –, on neid inimesi vaja põhjalikumalt kontrollida.

Osa Vene juurtega inimesi on tulihingelised Eesti patrioodid. Kas nemad peaksid siis aru saama ja ebamugavustega leppima?

Nad peavad sellega leppima, absoluutselt. Peavad aru saama, et me ei võta ju laest, et Putin on okupeerinud Krimmi, et Ida-Ukrainas käib sõda, et kohalik viies kolonn alustas seal seda.

Tagasi üles