Teatris näeb hävinud teoseid

Eesti märgilistesse hoonetesse hiiglaslikke klaasist monumentaalteoseid valmistanud Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka esimene ühisprojekt oli Viru hotelli teise korruse restorani laekompositsioon (1972) – see koosnes ligemale 8000 peenikesest klaastorust, jättes ülalt valgustatuna hapra ja õhkkerge mulje.

Tallinna õnnepalee banketisaalis (1983) arendas Soovik-Lobjakas teemat ja koondas peenikesed klaasvardad otstes õrnvalgeteks väänduvateks lillekimpudeks. Andresma-Tamm kasutas aga Pirita rannahoone restorani valgusti (1979) juures silindrilisi puhutud klaasist detaile, mis topeltspiraalina riputatult keerdusid läbi kolme korruse.

Neist ja teistest oma aja mastaapseist avalike hoonete interjööri kaunistanud kunstiteostest, millest osa on vahepealsete remontide tõttu igaveseks mineviku hõlma vajunud, saab aimu Endla teatrigaleriis avatud näitusel “Klaas. Betoon. Ruum”. Teoste olulisuse omas ajas on külastajale kirja pannud ja lahti seletanud kunstiteadlane Andres Kurg, kunstnikele olid taustajõududena abiks Villu Plink ja Silja Saarepuu.