“Tsilp-tsalp-tsilp-tsalp”

Pehmest kodust lahkuvad lehelinnuhakatised kahenädalasena. Foto: Karl Adami

Kaskedelt langeb sidrunkollaseid ja veidi pruunikaidki lehti, mis maanduvad kastest sillerdavale rohuvaibale. Keset päeva võimutseb vaikus, millele panevad punkti ülelendavad sookuresalgad ja tammedes tõrusid kangutavad pasknäärid. Veidi kummastav on kuulda selle rände ja talvevaru kogumise vahele linnulaulu, aga just sellega kostitavad aedadesse, parkidesse ja metsadesse sattunud väike-­lehelinnud.

See pisike värvuline, kes talvitub Lõuna-Euroopast Aafrikani, on lehelindudest esimene, kes meile jõuab, seades end sisse juba enne leherohelust, aprilli keskpaigas. Kõigepealt tulevad isaslinnud, kes valivad välja ja panevad paika pesitsusala, millest põhiosa on 20meetrise läbimõõduga. Sellelt inimesele ähmaste piiridega alalt tõrjuvad isaslinnud välja kõik konkurendid ja andmaks ­enda kohalolekust märku, lasevad puuvõras lahti laulugi, mida on kindlasti kuulnud paljud.