Põhimõtteliselt võiks probleemi lüüa kahte lehte: üks on kolemajad ja teine kolekrundid. Esimestega on linnavõim suures hädas. Näiteid leiab Rüütli tänavalt, ehkki tuleb möönda, et mõnigi õnnetusse seisukorda langenud maja on taas äratatud uuele elule. Näiteks kunagine pastoraadimaja Kuninga tänaval ja selliseid silmi rõõmustavaid värvilaike leidub linnapildis teisigi. Ükski maja ei taha olla kole, aga mida teha, kui omanik on kaugel või, veel kurvem, tal ei jätku raha hoone kordategemiseks. Omaette ooper on muinsuskaitselised tingimused.
Pärnu linn oli Eesti riigi järel valduste suuruselt teine maaomanik.
Kui kolemajaga on seotud muinsuskaitselised kaalutlused, peaks muinsuskaitseamet isegi olema huvitatud hoone heast käekäigust ja selle saavutamisele kaasa aitama. Ettekirjutustega katust ei vaheta.
Praeguse seisuga on reformimata veel 1,3 protsenti Eesti maismaa pindalast ehk 55 476 hektarit, millest riigi omandisse kavatsetakse jätta 35 000 hektarit. Kui riik on enda soovis kindel, tuleb leida raha selle omandi korrashoiuks.
Riigimaaga peab olema selge sott: kui see kuulub riigile, hoolitsegu riik selle eest või seisku hea, et oleks sõlmitud leping selle kohta, kes võtab need kohustused riigi eest enda kanda. Ühtlasi peaks edaspidi olema teada, mis põhjusel ja mille alusel mingi maatükk Pärnu territooriumil on jäetud riigi omandisse.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2018/09/20/11431162t1h6ff6.jpg)