Tänavu mais tuli Tiiu Kimber 70aastaste vanuseklassis maailmameistriks, kui surus rinnalt 55 kilogrammi. Pärast võistlust tuli aga haiglaravile minna, sest süda läks rütmist välja. Jõusaali haldas toimekas naine kolmes Pärnu paigas 20 aastat, viimati Reldori tööstuskülas, aga pani selle saali tänavu juunis kinni. Nüüd võttis ta kätte ja kolis maale suvemajja, kaasas trennimasinad, kaks kassi, kunstikogu ning enda jäädvustatud loodus- ja aktifotod.
Kas jõusaali pidamisega on nüüd kõik?
Ainil (poeg Ain Kimberil, S. M.) on spordihallis jõusaal, aga mina lõpetasin ära. Kuule, ma olen 70 juba nädala pärast! Alustan nüüd vanainimese elu. Proovin vaiksemalt võtta, ei rabele nii palju.
Ja sulgemine oli majanduslik otsus?
Viimased aastad jäi järk-järgult kliente vähemaks. Muidu korraldasime ikka võistlusi, aga mingeid üritusi ega reklaami me viimastel aastatel ei teinud. Haiglas oli aega mõelda, et mis asja ma rabelen, kui võin pensionist ära elada. Trenniseadmed on mul ju olemas. Ma ei pea jõusaalis käima raha eest.
Kui leidub raha, lähen võistlema, sest osavõtumaksud on kõrged ja sõit maksab. Eestis ei ole ju raske 30 euroga siia-sinna liikuda. Rahvusvahelistel võistlustel on 100 eurot osavõtumaks, peale selle sõit. See on ikka kallis lõbu ja midagi sealt ei saa peale medalijunni. Kõik küsivad: “Mis sa saad sealt?” Oma lõbuks käin ja pilte olen saanud loodusest. Viimati sõitsime Ainiga läbi mitme riigi ja selle reisiga tegin mitu näitusepilti. See on suur asi.