Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
/nginx/o/2018/09/21/11435791t1h8c3f.jpg)
Jõutõstmist nägi Tiiu Kimber esimest korda oma silmaga võistlustel, kui oli üle 50aastane. Treenimagi hakkas siis, kui ise Pärnus Ringi tänavas 1998. aastal jõusaali avas. Esimest korda võistles ta kolm aastat hiljem. “Ma ei teadnudki, mis jõutõstmine on. Esimesed nõuanded sain kohtunike käest, nad seletasid,” meenutab ta.
Tänavu mais tuli Tiiu Kimber 70aastaste vanuseklassis maailmameistriks, kui surus rinnalt 55 kilogrammi. Pärast võistlust tuli aga haiglaravile minna, sest süda läks rütmist välja. Jõusaali haldas toimekas naine kolmes Pärnu paigas 20 aastat, viimati Reldori tööstuskülas, aga pani selle saali tänavu juunis kinni. Nüüd võttis ta kätte ja kolis maale suvemajja, kaasas trennimasinad, kaks kassi, kunstikogu ning enda jäädvustatud loodus- ja aktifotod.
Kas jõusaali pidamisega on nüüd kõik?
Ainil (poeg Ain Kimberil, S. M.) on spordihallis jõusaal, aga mina lõpetasin ära. Kuule, ma olen 70 juba nädala pärast! Alustan nüüd vanainimese elu. Proovin vaiksemalt võtta, ei rabele nii palju.
Ja sulgemine oli majanduslik otsus?
Viimased aastad jäi järk-järgult kliente vähemaks. Muidu korraldasime ikka võistlusi, aga mingeid üritusi ega reklaami me viimastel aastatel ei teinud. Haiglas oli aega mõelda, et mis asja ma rabelen, kui võin pensionist ära elada. Trenniseadmed on mul ju olemas. Ma ei pea jõusaalis käima raha eest.