Põrandaalustest ajalehtedest internetirevolutsioonideni

Jerzy Buzek. Foto: Euroopa Parlament

Üheksa päeva pärast Liibüa diktaatori surma jalutasin Tripoli tänavatel. Minu juurde astus keskealine mees ja lausus: „Sõber, me vajame teie abi, me oleme teie abiks valmis.”

Mulle jättis sügava mulje tema pilk, mis oli tulvil lootust ja indu. Mu vaimusilma ette kerkisid eredad mälestused kodumaalt Poolast, kus me 22 aastat tagasi samuti vabaduse eest võitlesime.

See kohtumine kinnitas taas mu sügavat veendumust, et me kõik oleme ühesugused, olgu Liibüas, Poolas või mõnes muus maailmanurgas. Kõikjal maailmas tahavad inimesed elada demokraatlikus ühiskonnas, kujundada ise oma riigi saatust ja kindlustada rahuliku tuleviku oma lastele.

Sahharovi auhinna võitjad

Euroopa Liidus nähakse vabaduses loomulikku õigust, midagi enesestmõistetavat. Teised, sageli meile päris lähedal, on vabadusest ilma jäänud.

Liibüat külastades ei suutnud ma kuidagi unustada selle riigi kõige pikaajalisema meelsusvangi Ahmed al-Sanusi kannatusi. Ta veetis üle 30 aasta Liibüa vanglates, makstes ränka hinda selle eest, et üritas kukutada Gaddafi režiimi.

Tundsin alandlikkust ja lugupidamist, kui mõtlesin, mida see vapper mees on oma põhimõtete nimel kannatanud. Samuti tundsin uhkust, et Euroopa Parlament oli äsja tunnustanud tema toodud ohvrit, määrates talle 2011. aasta Sahharovi auhinna mõttevabaduse eest. Al-Sanusi jagab tänavust auhinda Araabia kevade nimel veel nelja laureaadiga, kes sümboliseerivad väärikuse ja vabaduse eest võitlevate inimeste julgust, võitlusvaimu ja eneseohverdamist ning vastutustundlikku ja inimlikku valitsemist.

Euroopa Parlament on andnud nõukogude teisitimõtleja Andrei Sahharovi nimelist auhinda alates 1988. aastast isikutele ja organisatsioonidele, kes on andnud suure panuse võitlusse inimõiguste ja demokraatia eest. See on parim viis avaldada toetust nende kangelaslikule võitlusele.

Euroopa Parlament on veendunud, et põhiõiguste hulka ei kuulu ainult õigus elule ja füüsilisele puutumatusele, vaid ka sõna- ja ajakirjandusvabadus. Need kaks vabadust on ühiskonna avatuse ja demokraatlikkuse parim mõõdupuu.

30 aastat tagasi andsime Poola külmades ja pimedates keldrites salaja välja ajalehti. Väärikama elu lootuses levitati neid end ohtu seades kaaskodanikele. Meil õnnestus luua infovõrgud ülejäänud dissidentidega kommunistlikus Tšehhoslovakkias, Leedus, Lätis ja Ungaris.

Tagantjärele meenutab me põrandaalune tegevus stseene mõnest spioonifilmist. Kuid paljudele ei ole meie minevik väljamõeldud lugu. See on neile reaalsus.

Nende vaprate inimeste hulka kuuluvad tänavused Sahharovi auhinna võitjad, näiteks Asmaa Mahfouz Egiptusest ja Razan Zaitouneh Süüriast. Nad aitasid korraldada streike põhivabaduste kaitseks, levitades sõnumeid blogides, Youtube’is, Facebookis ja Twitteris.

Need sõnumid kannustasid egiptlasi nõudma oma õigusi Tahriri väljakul. Zaitouneh kirjutab oma blogis Süürias praegu toimuvatest hirmutegudest. Tema ajaveebist on saanud tähtis infoallikas rahvusvahelisele meediale.

See on õppetund, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Naised on nende revolutsioonide ajal kogu aeg meestega külg külje kõrval seisnud. Pärast kaua kannatatud diskrimineerimist on nad olnud niisama julged, seisnud uhkelt ja süüdanud oma riigi revolutsioonisädemest vabaduseleegi.

Me püüdleme samade vabaduste poole, olgu endises kommunistlikus Euroopas või Araabia kevade riikides. Erinevus on ainult eesmärkide saavutamise viisis.

Araabia kevade sündmused näitasid selgelt, et vabadusvõitluse vahendid on palju muutunud. Internet ja sotsiaalmeedia on vahetanud välja põrandaaluse trükiajakirjanduse.

Elame internetirevolutsioonide ajastul, kui inimesed loovad internetis sidemeid ja võrgustikke ja ühinevad, jagades uue tehnoloogia abil oma eesmärke ja kogemusi. Meil tuleb neist sündmustest õppida.

Valitsema peab solidaarsus

Euroopa Parlament korraldab homme Brüsselis kõrgetasemelise Sahharovi inimõiguste konverentsi, et tõsta inimõigused ja ELi roll nende edendamisel ja kaitsel silmapaistvale kohale.

Konverents annab ajakohase võimaluse arutada uue tehnoloogia tähtsa rolli üle võitluses inimõiguste eest. Peale selle suurepärase väljavaate käsitleda inimõigustega seotud probleeme üleminekuriikides, eriti Araabia kevade mõõtu rahvusvaheliste sündmuste taustal.

Konverents toob kokku Sahharovi auhinna laureaadid, rahvusvaheliselt tuntud arvamusliidrid, inimõiguste aktivistid ja kaitsjad, valitsusvälised organisatsioonid ja Euroopa Parlamendi liikmed.

Inimõigused on Euroopa Parlamendi päevakorras alati tähtsal kohal. Ainsa demokraatlikult, otse valitud ELi institutsioonina püüab europarlament tagada, et õigusi ja vabadusi kaitstaks ja edendataks nii ELis kui väljaspool seda.

Me tahame, et inimõiguste eest võitlejad kõikjal maailmas ei näeks Brüsselit ainult ELi pealinna, vaid ka inimõiguste keskusena.

Seepärast ei taha me piirduda ühe konverentsiga, vaid luua oma võrgustiku: Sahharovi auhinna võrgustiku. Tean oma kodumaa Poola kogemustest, kui keeruline võib olla demokraatlikke menetlusi ja institutsioone tühja koha pealt uuesti üles ehitada.

Tean sedagi, kui oluline on luua sidemeid inimestega, kelle kogemustele ja toetusele saab loota. Ma tean, et alati peab valitsema solidaarsus.

Tulles tagasi tolle mehe juurde Tripolis, võin talle öelda: meie ELis seisame teie ja kõikide vabaduse poole püüdlevate inimeste eest kõikjal maailmas. Inimõigused ja nende kaitsmine on meie suurim huvi ja kohustus. Teilgi on oma kohustus: arendada vaba Liibüat riiklike võrkude kaudu, mis on loodud kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide, intellektuaalide, naisühenduste ja pluralistliku meedia abil.

Kinnitan sulle, mu sõber, et Euroopa Parlament ei tee kunagi järeleandmisi, kui ohus on inimõigused. Me oleme teiega. Alati.