Inimestel on komme kunstnik kunstist eemaldada

Inimesed tihtilugu ei teadvusta, et maalide, heliteoste, rõivaste, fotode ja ürituste taga peidavad end pärisinimesed, kes töösse raha ja aega panustavad. Foto: Laila Kaasik/Tartu Postimees

Kui ütlesin vanaema tol ajal 84aastasele abikaasale, et lähen õppima kultuurikorraldust, küsis ta täie tõsidusega, kuhu see mind viib. Traditsioonilise ja praktilise mõtlemisega härra pakkus variandina välja kultuuriministeeriumi, sest vot see olevat kõva sõna ja midagi, mis leiva lauale toob. Kui aga teatasin, et laiendan teadmisi koolis, kus nühin pinki maalikunstnike, graafiliste disainerite ja loovkirjanikega, kergitas ta kulmu ja ohkas. Tema leidis, et sobiksin hästi mingisugusele tehnilisele alale, näiteks televiisori ja selle ruuteri ühendajaks, sest see olevat mul kenasti välja tulnud.

Ehk on meil kõigil ja mitte vaid vanemal põlvkonnal eelarvamus, et kunst ei ole amet. Kunst ei täida rahakotti. Kunst ei ole praktiline. Kunst ei nõua tööd ega vaeva. Kunst ei ole kestlik. Tegelikult peitub asi aga tarbijais ehk meis kõigis, kes elame kinniste silmade ja puudulike teadmistega, mistõttu ei adu täielikult, kui palju oma kopikaid, kuuvalges töötamist ja viimistlemist kunsti – muusikapala, foto, maali, ürituse, kleidi – valmistamine ja korraldamine nõuab.

Milline oleks maailm kunsti ja kultuurita? Kui seinad oleksid joonistusteta, kõrvad helita, kultuuriklubi kultuurita ja artiklid fotodeta, elaksime värvitus, üksluises ja emotsioonivaeses ühiskonnas, kus meeled kaotavad teravuse ja vaim ei leia mitte kuskilt rikastust.