Kui ütlesin vanaema tol ajal 84aastasele abikaasale, et lähen õppima kultuurikorraldust, küsis ta täie tõsidusega, kuhu see mind viib. Traditsioonilise ja praktilise mõtlemisega härra pakkus variandina välja kultuuriministeeriumi, sest vot see olevat kõva sõna ja midagi, mis leiva lauale toob. Kui aga teatasin, et laiendan teadmisi koolis, kus nühin pinki maalikunstnike, graafiliste disainerite ja loovkirjanikega, kergitas ta kulmu ja ohkas. Tema leidis, et sobiksin hästi mingisugusele tehnilisele alale, näiteks televiisori ja selle ruuteri ühendajaks, sest see olevat mul kenasti välja tulnud.