Truud laululuiged ootavad rännet

Pehmematel talvedel võib kuni 1000 laululuike meie vetelgi talvituda, ­karmidel seevastu ei ulatu see arv üle paarisaja. Foto: Karl Adami

Kalendrisügise esimesed päevad tõid vihma, rahe, tuule ja jaheduse. Värvunud lehed lendlesid neis tuuleiilides mööda ilma. Taevalaotuse all silmasin esimesi laululuigesalkugi ja see tõi okka kurku, sest öeldakse: haned läinud, hallad maas, luiged läinud, lumi taga. Õnneks jääb laululuikede suurema rändeni veel pisut aega ja lund ehk veel niipea maha ei tule.

Tõenäoliselt on enamik kohanud suursugust kühmnokk-luike, keda loodusmaastike kõrval näeb asulates ja linnades, sealhulgas pargitiikidelgi. Viimastele pole asja laululuigel, kes on inimpelglik lind. Laululuik on samuti üks meie kogukamaid linde ja mulle näib ta võrreldes kühmnokk-­luigega veidi saledamana. Peale laululuige kohtab meil väikeluike, kel on laululuigest veidi lühem kael ja nokal leidub kollast vähem. Kogenud kõrv eristab laululuike häälegi järgi. Nimelt on laululuige trompetised hõiked väikeluige omast tunduvalt tugevamad ja kõlavamad. Võrreldes kühmnokk-luigega on laululuik väga häälekas ja seda on kuulda rändegi ajal.